Skip to content

Joonistasin end lahti

23. Feb 2012

21. veebruari “Terviselehes” ilmus vähihaigetele suunatud loovteraapiate projektiga seoses kirjutatud artikkel, mida pakume ka blogilugejatele lugeda:

„Me ei taha tunnistada, et oleme haiged. Meie ravi haiseb ja me ei kannata seda, et ise haiseme. Enamus vähihaigeid ei käi kuskil, on kodus ja jäävadki sinna. Kodudes istub väga palju haigeid, kes tuge ja turgutust vajaksid!“ räägib vähki põdev Leili[1]. Tõesti, üha rohkem on meie ühiskonnas inimesi, keda vaevab mõni raske pikaajaline tervisehäire. Kroonilise haiguse diagnoosi saamine tähendab, et sellega seonduvate vaevustega peab toime tulema terve järgneva elu. Suurema osa krooniliste haiguste jaoks (nagu reuma, diabeet, vähk jne) pole tänaseni veel sellist ravi leitud, mis neist täielikult terveks saada aitaks. Vaatamata suurtele edusammudele vähiravis pole sealgi mingit imerohtu leitud.

Haigusega toimetulek nõuab vähihaigelt aktiivset hoiakut. Vähihaiguse kulg on äärmiselt individuaalne ja seal ei saa midagi ette ennustada. See ebakindlus tekitabki haigestunule negatiivseid emotsioone. Meditsiinilise ravi kõrval on oluline ka haigestunu psühholoogiline toimetulek. On teada, et kehalistele valudele-vaevadele reageerib psüühika ning vastupidi – hingelised piinad mõjuvad alati ka kehale. Sügisel Eesti Vähiliidu juures toimunud loovteraapilises grupitöös osalenud Kaia on veendunud: „Ülemine pool on haiguse puhul ikka tähtis. Vaim ju juhib kõike.“ Seega saabki ka haige inimese elukvaliteedi kindlustamisel määravaks, kuidas ta häirivate teguritega toime tuleb, kuidas oma hinge eest hoolt kannab ja igapäevast elu koos haigusega meisterdab.

Võib-olla on raske sellega üksi toime tulla, ehk ei oskagi ise kuskilt otsast alustada ega oma vajadusi sõnastada. Siis võib abi leida nii nõustajatelt, aga ka näiteks loovteraapiatest. Loovteraapiad on Lääne-Euroopas üheks levinud teraapiavormiks, mis on integreeritud haiglate ja taastusraviasutuste juurde. Loovteraapiate nende mõju uuritakse ülikoolides teaduslike meetoditega. Eestis on olemas Loovteraapiate Ühing ja Eesti Muusikateraapia Ühing, mis ühendavad endas eriväljaõppe saanud spetsialiste (TLÜ kunstiteraapiate eriala).   Loovteraapiad kasutavad erinevaid mittesõnalisi vahendeid selleks, et pakkuda abivajajatele turvalist võimalust oma probleemide teadvustamisel, emotsioonide väljendamisel ja individuaalsete sisemiste ressursside leidmisel. Kõik loovteraapilised tegevused kohandatakse abivajaja vajadustele, võimetele ja oskustele. Loovtegevustega võib tegeleda nii grupis, kui ka individuaalselt. Loovteraapiate alla kuuluvad muusika-, kunsti- ja liikumisteraapia ning psühhodraama. Mingeid muusikalisi ega kunstilisi oskusi ega teadmisi pole nendes osalemiseks vaja. Loovteraapiates ei õpetata pilli mängima ega ka maalima, vaid usaldatakse end erinevate vahendite abil loovprotsessile. „See oli silmaga nähtav, kätega katsutav võimalus end meeldival õhtupoolikul välja elada,“ kinnitab grupitöös osalenud Leili. Seeläbi, et nii kannatused kui ka jõuvarud muutuvad loovtegevuste läbi nähtavaks-kuuldavaks, avanevad teed enesetunde paranemisele ja muutustele. Grupitööde eesmärgiks ei ole otseselt haiguste ravi, kuid nendes osalemine võib vallandada inimeses peituvaid tervendavaid potentsiaale. Leili räägib innukalt kunstiteraapia mõjust: „Inimesed üllatusid iseendas, tegid selliseid tugevaid pilte, et ahhetasid, mis kõik välja tuli. Värvid olid eriti mõjusad. Ja pärast koos rääkimine tegi ka head.“ Seega võib loovteraapiates osalemine olla tõhusaks täienduseks meditsiinilisele ravile.

Alates märtsikuust pakub MTÜ Minu Tasakaal koostöös Eesti Vähiliiduga vähihaigetele taas kunstiteraapilisi grupitöid Tallinnas ja Tartus ning Tallinnas igal esmaspäeval kell 18.00 ka muusikameditatsiooni (vt täpsemat infot www.tasakaal.net ), seda projekti toetab Hasartmängumaksu Nõukogu. Ka teistes Eesti linnades saavad huvilised teemapäevade raames loovteraapiatega lähemalt tutvust teha. Grupitöödes osalemisega õpivad vähihaiged iseennast ja oma olukorda aktsepteerima ja tunnustama, nad teadvustavad oma stressiallikaid ja leiavad endas sisemist jõudu nendega toimetulekuks. Grupis on võimalus teistega jagada haigusega seotud kogemusi ning leida seeläbi vastastikku tuge ja mõistmist. „See oli ka üks hea võimalus rääkida inimestega, kel samasugused mured. Ma nägin, kui erinevad me oleme ja kuidas me seda väljendame. Saime oma raskusi välja joonistada ja ka rõõmu leida,“ räägib Kaia. Sügisel kunstiterapeut Anu Roosilla juhendatud grupis osalenud kinnitasid, et see oli väga vajalik grupitöö. Osalenud hindasid nende juhendaja taktitundelist, delikaatset ja mõistvat lähenemist. Kaia leidis, et osaleks hea meelega sellises grupitöös edasi: „See annab nii palju, hirm läks üle, meil oli vabadus teha ja keegi ei häbenenud, saime kogeda uusi huvitavaid vaatenurki. See on üks väga hea moodus, saad olla justkui laps ja teha mida tahad – plätserdada värvidega, mätsida savi, pintslit taguda. Just selline läbi käte tegemine lasi vaimul vabaks saada. Ja see vabaks laskmine teeb head. Lõpuks ma tundsin: elan siin ja mul on kuradi hea olla!“

Moonika King


[1] Nimed muudetud.

Aeg sõbraga

14. Feb 2012

Kord tulid kõik loomad kokku ja hakkasid kaebama, kuidas inimesed neilt kõik ära võtavad.

“Nad võtavad minult piima,” ütles lehm.

“Nad võtavad minult mune,” ütles kana.

“Nad võtavad minult liha, et peekonit saada,” ütles siga.

“Nad kütivad mind, et õli saada,” ütles vaal.

Viimasena kõneles tigu: “Minulgi on midagi, mille nad võtaksid, kui vaid suudaksid. Seda, mida minul on, soovivad nad enam kui midagi muud. Minul on aega!”

Aeg koos kallite inimestega on midagi eriti hinnalist. Aeg koos heade sõpradega suisa hindamatu. Soovimegi sulle, et sul oleks aega oma sõprade jaoks ja aega, mida nendega jagada. Head sõbrapäeva! :)

Moonika King

Üleminekud

31. Dec 2011
tags: ,

Kõiges me elus on oma rütm. Ja üheks suurimaks rütmiks inimelus on aastaringid. Aastast aastasse korduvad ikka need ühed ja samad tähtpäevad, olles justkui poideks elumeres. Ühe aastaringi vahetumine teisega on üleminekuaeg. See on aeg, mil oleme teinud kokkuvõtted möödunu kohta ja vaatame lootusrikka pilguga uue poole. Läheme taas kogemuste võrra rikkamana vanast uude üle ja võtame kaasa meeldiva ning õpetliku.

Üleminekutega on juba ammustest aegadest kaasas käinud ka oma rituaalid. Meie maal on vana-aasta õhtul tavapäraselt õnne valatud ja ka muul moel tulevikku ennustatud. Meil on kombeks vana aasta kärarikkalt ära saata ja uue saabumisel üksteisele head soovida. Üleminekuid on peetud tähtsateks ja tähendusrikasteks aegadeks ka muudes maades ja kultuurides. Näiteks etruskidel on jumalanna Juno just nimelt sissepääsude, läbipääsude, väravate ja uste jumalanna. Teda kujutati väravana, millel on kaks nägu ja mis vaatavad kahte suunda: ette ja taha, möödunule ja tulevale. Juno kehastas endas seega just üleminekuhetke vanalt uuele. Hiljem sai sellest jumalannast kahenäoline jumal Janus, kellele olid pühendatud kõik väravad (siit ka aasta esimese kuu nimetus – jaanuar).

Vana-aasta õhtu on teatud punkt, milles anname mööduvale aastale hüvastijätukäe ning sirutame terekäe uuele vastu. See üleminekuaeg kordub küll aastast aastasse, kuid uue aasta tulekus on alati midagi salapärast. Usun, et see on lootus ja usk, et läheme üle millessegi helgemasse. Doris Kareva on ilmaringi kohta kaunid sõnad kirja pannud: „Ajad tulevad ja lähevad; sekundis sõlmuvad saatused võivad pöörata, paisata sind silmitsi sootuks ettearvamatuga. Ajad nii teevadki, aegadel on oma asi ajada, oma lugu kududa. Las nemad olla. Inimene on iseenda aeg, iseoma lugu. Tema teeb, mis temal teha on. Mida varem ta seda taipab, seda parem. Seda rohkem jõuab. Seda rohkem on jõudu ja rõõmu. Antagu ainult olla.“

Olgu sul aega oma loo loomiseks! :)

Head uut aastaringi!

Moonika King

Tühjade kätega

23. Dec 2011

Foto: Marge Nelk

On aeg, mil oodatakse kingitusi. Või vähemalt arvatakse, et sel ajal ilma kingituste (no ikka selliste käega katsutavate ja kallimat sorti) ostmise ja valmistamiseta ei saa kohe kuidagi. Et on nagu traditsiooniks.

Kuid kas tõesti peab seda mängu kaasa mängima, kas on vaja selle kingimaaniaga kaasa minna? Mulle isiklikult ei paku see igatahes midagi. Ma lähengi kallite inimeste juurde täiesti tühjade kätega. Peamine on – ma lähen. Lähen, et olla nendega. Et rääkida juttu meist endist ning maast ja ilmast. Et istuda koos pidulaua ümber, lasta endal nendel argisematest pisut parematel roogadel hea maitsta. Ja mind valdab lihtne õnnetunne – pühaliku ja hingesoojendava küünlavalguse embuses.

Mulle meenus üks lugu kirjanik Rainer Maria Rilkelt. Kui Rilke elas Pariisis, läks ta tihtipeale üle väljaku, mille ääres istus üks kerjusnaine. See naine istus seal alati ühe ja sama koha peal, mitte kunagi ei tõstnud ta oma pilku, mitte kunagi ei näidanud ta ka mingit palumise või tänamise märki. Rilke ei andnud kerjusele kunagi midagi, aga tema prantslannast saatja viskas naisele ikka ja jälle mõne mündi. Ühel päeval küsis prantslanna imestunult, et miks Rilke midagi ei anneta. Rilke vastas: „Me peame kinkima ta südamele, mitte ta käele.“ Mõne päeva pärast võttis Rilke kaasa ühe valge roosi, asetas selle kerjusnaise väljasirutatud käele ja hakkas edasi minema. Kuid juhtus midagi ootamatut: naine tõstis pilgu, nägi andjat, tõusis vaevaliselt oma kohalt, puudutas võõra mehe kätt, suudles seda ja läks roosi käes hoides oma teed. Nädal aega polnud kerjusnaist kusagil näha ning koht, kus ta varem oli kerjanud, jäi tühjaks. Kaheksa päeva pärast aga ilmus naine taas välja ja istus jälle oma harjumuspärase koha peal. Ta vaikis endiselt ja tema vajadusest andis tunnistust vaid väljasirutatud käsi. „Millest ta küll kõik need päevad elas?“ küsis prantslanna. Rilke vastas: „Roosist…“.

Roos on peamine! Ehk õigemini see, mida roos sümboliseerib, see, mida roosiga endast antakse … killuke südamesoojust ja ilu. Tühjade kätega olemine või külla minemine ei ole tegelikult midagi taunimisväärset. Oluline on see, millise meelsusega minnakse ja mis südames on. Soojust ja rahu täis süda on suurim kingitus. Ja kui käed on tühjad, siis on ruumi kõige olulisemale – siis saab paremini kallistada! :)

Meeldivaid pühi!

Moonika King

Elu imestada

27. Oct 2011

 

Kõle. Kole. Kõdu. Kolletund. Ons sel porikuuks nimetatud ajal veel midagi kaunist? Midagi hinge ülendavat helget? Kaduvuse jäljed võtavad võimust, halluse kae justkui ähmastaks pilgu. Mille üle imestust tunda? Mida veel imetleda? … Siiski. Ilu ja võlu on. Imestada saab.

Imestamiskunsti meistrid on teadagi lapsed ja nendelt särasilmadelt võiksime nii mõndagi õppida. Lastele ei ole vist midagi triviaalset ja liigselt argist. Ja nad osutavad meilegi seda, kuidas nürist rutiinist pääseda. Nad osutavad meile seda, kuidas loodu värvikirevust märgata. Ka porikuul. Lastele ei ole vist midagi päris iseenesestmõistetavat. Ning seda lapselikku meelsust tasuks meil endas säilitada. Või taas üles leida.

Iseenesestmõistetavuse vastaspooluseks ongi imestamine. Imestamisvõime ja sellest sütitatud uudistav, rõõmus elusus kipuvad meil asjalike toimetuste virrvarris kaotsi minema. Iseenesestmõistetavus närbutab vaimu, kuivatab elumahlu, vaigistab vaimustust. Lastega suheldes aga hakkab see iseenesestmõistetavuse-kiht murenema. Algselt ähmaselt, kuid aina säravamaks muutudes tuleb esile vahetu ja uudistav imestusoskus. Imestades süveneb tunnetus, et oleme osakesed milleski Ilusas.

Võiks isegi öelda, et just lapsed on loodu vaimsuse õpetajad. Nad avastavad uusi seoseid, nad muudavad igapäevase imeks ja olemasoleva looduks. Me hakkame oma teel kastanimunasid märkama, me hakkame tammetõrusid nägema täiesti uue pilguga. Me õpime imestama ilu üle ka seal, kus me seda varem ei märganud. Kolletanud lehtede alla mattunud kõnniteedel sahistades võib tekkida äratundmine. Kaduvuse kaunisusest. Kolletuses tajume saabuvat vaikuse aega. Selles on midagi kuldset, kaunist, kõhklema panevat. Võib isegi tekkida tunne, et loodu kõnetab meid.

Imestus avab meid kahekõnele. Elu endaga. Imestamisrõõmu sulle!

Moonika King

Tasakaalust jaapani kultuuris ja zen-budismis

15. Sep 2011

Shitou Xiqian (700-790)

Erinevuse ja samasuse kooskõla

India suure targa meel

anti varjatult edasi läänest itta.

Inimesi on tarku ja rumalaid,

Teel aga pole lõuna ega põhja esiõpetajat.

Põhjatu läte on puhas ja selge,

voolud otsivad teed läbi pimeduse.

Klammerdumine asjade külge on eksitee,

tõeni jõudmine pole veel kirgastumine.

Meeleväravad avanevad igasse valda –

mõned käivad läbi, teised mitte.

Läbikäimine toob kaasa haaratuse,

kui seda pole, püsib kõik oma kohal.

Nähtav erineb laadilt ja kujult,

kuuldav on vahel meeldiv, vahel ärritav.

Pimeduses on ülevad ja tavalised sõnad samad,

valguses eristuvad selged ja hämarad ütlused.

Neli Suurt naasevad oma olemuse juurde,

nagu ema tuleb tagasi oma laste juurde.

Tuli soojendab, tuul liigutab,

vesi niisutab, maa pakub tuge.

Silm ja nägemine, kõrv ja kuulmine,

nina ja haistmine, keel ja maitsmine.

Iga ainukordne asi laotab laiali lehed

vastavalt oma juurte eripärale.

Tüvi ja oksad naasku oma alguse juurde,

kõrge ja madal – need on lihtsalt sõnad.

Keset valgust on pimedus –

ära võta seda pimedusena.

Keset pimedust on valgus –

ära vaatle seda valgusena.

Valgus ja pimedus on vastakuti,

nagu eesmine ja tagumine jalg kõndimisel.

Tuhandetel asjadel on oma toime,

mis väljendub kindlas kohas kindlal moel.

Iga asi on olemas nagu kaas, mis katab karpi,

kooskõlas olemusega nagu nooleots, mis tabab nooleotsa.

Kui võtad sõnad omaks, käitu nende kohaselt –

ära lähtu enda loodud reeglitest!

Kui silmad ei seleta Teed,

siis pole kasu ka edasiastumisest.

Teed käies ei olda lähedal-kaugel,

eksiteel aga jäädakse mägede-jõgede taha.

Seepärast ütlen austusega sügava tõe õppijatele:

„Ärge raisake asjatult aega!“

(tõlkinud Alari Allik)

14. septembril toimunud T-õhtul oli meil külas japanoloog Alari Allik, kes rääkis meile rääkimatust –  zen-budismist. Seda äärmiselt huvitavat ja sisutihedat teemaõhtut ei ole võimalik siin ümber jutustada. Aga millest juttu oli (ja ei olnud), sellest võite aimu saada ülal toodud muusikast ja tekstist. T-õhtud liiguvad edasi päripäeva ja me siirdume nüüd idast ja Tõusva Päikese Maalt lõunasse – kuuma päikese maale Aafrikasse ja islami traditsiooni juurde. Kuidas islamis ja Aafrikamaades tasakaaluga lood on, sellest tuleb 19. oktoobril rääkima Kattri Ezzoubi – islami praktiseerija, araabia keele õpetaja, tõlkija ja kõhutantsu õpetaja. Võimalik, et jaapani õhtul kogetud vaikne voolamine asendub sel oktoobriõhtul värvikirevuse ja intensiivsemate helidega. Võimalik. Oled lahkesti kutsutud seda ise kogema! :)

Moonika King

Ilusamaks ja elusamaks

7. Sep 2011

Roheline on pulbitseva elu värv. See on ilusa ja tasakaaluka elu värv. Ja praegu on rohelust me ümber veel küll ja küll. Siiski, üksikud värvitupsud puudel annavad märku aastaaja vahetumisest. Siin-seal võib näha pihlamarjade punaseid laike ja siin-seal on kaselehed kolletama hakanud. Sügise märgid meenutavad meile, et elus käib kõik muudkui ringiratast. Kõik kulgeb oma teada-tuntud rada pidi, kuid alati ka midagi uut ja üllatavat pakkudes. Kindel rütm ja uudsed „värvilaigud“ hoiavad meid elusana. See on tasakaal – kõik kulgeb oma vana rada ning kõiges on ikka ja jälle ka värsket kirevust.  Tasakaalukus ei tähenda suure roosa mulli sees elamist. Tasakaalus endas on liikumist, muutumist, rütmi – just nagu looduseski. Loodus on see suur Õpetaja, kellelt me võime õppida nii tasakaalukust kui ka ehedat olemist – et saada elusamaks…

Elusamus on see, mida endas leida ja hoida tasub. Milline on elusamus sinus, see peegeldub sinu suhetes, sinu kooselamise oskuses ja tahtes. Tartu Ülikooli biosemiootika professor Kalevi Kull on kirjutanud: „Elu on kooselu. Elu on ökosüsteem, elu on suhted, mis on ja päranduvad, suhted me vahel ja me sees, mitte see aine, millest me koosneme. Need suhted kanduvad edasi ja võivad täiustuda, ka kui rakud vahetuvad, ka kui isendid surevad ja sünnivad. /-/ Tasakaal on täiskasvanuks olemine, elamine niimoodi, kuidas saaks ikka ja alati, elamist äramuutmata. Aina paisudes ja kasvades nii ei saa – täis kasvanud olek kultuuril ja majandusel tähendab seda, et enam ei kasva. Täiustub aga küll. Ei või energiat aina rohkem toota või impordist-ekspordist-transiidist väga sõltuv olla, sest see poleks küps iseseisvus.  /-/ Ellujäämine ei ole oluline. Elusolemine on oluline. Meil on lootust olla täiuslikumad… elusamad“.

Just! Elusus kooselamises – selle üle tasub mõtiskleda, seda silmas pidades toimida… Ma usun. Ja olen veendunud, et uudistav meel ja uudsed vaatenurgad muudavad mind elusamaks. Ja muidugi ka kooselu – iseend ja elu täiustades. Tuleb vaid endasse uskuda ja julgeda ilusa elu uksest sisse astuda. Ka Doris Kareva on öelnud, et olemise olemus on koosolemine: „Alles koosolemise läbi saab olemine enesest teadlikuks, ärkab väärtus ja väärikus, paratamatus ja mäss selle vastu, vabadus, vastutus – hirmvahe tera, millel kulgeb kogu eksistents.“

Aga… mis muudab sind elusamaks? Kus ja kellega koos oled sa elusam? Kes on sinu „ilusa elu ukse“ taga sind ootamas? :)

Moonika King

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.