Skip to content

Valgusevajadus

10. dets. 2009

Valgusevajadus on siin maal ja sel aastaajal suur. Igaüks meist tajub ja talub seda omamoodi. Osadel meist on omad väljakujunenud tavad, kuidas sügisese rusuva halluse ja pimedusega toime tulla. Osad on neid alles otsimas ja proovimas. Kuid isegi siis, kui me teame, et igal aastal tuleb sügis, et igal aastal järgneb kuldsele ja värvikirevale varasügisele porikarva aeg, mil päikest ja päevavalgust antakse meile vaid näpuotsaga, isegi kõike seda tegelikult teades… võib meie tunnetes ja enesetundes hakata valitsema rusuv kaamosmasendus. Kel lühemat, kel pikemat aega. Kel põgusamalt ja pinnapealsemalt, kel piinavamalt ja sügavamalt. Eestis see lihtsalt on nii. Eestis on novembrikuust alates valguse ja soojuse vajadus midagi, mis meid ühendab. Mina tajun seda nii. Ma tunnetan, et pean sel ajal end kuidagi turgutama, leidma vahendeid, et oma argipäeva kuidagigi helgemaks muuta. Juba üsna pikka aega olen selleks kasutanud küünlavalgust. Väike elava tule tuluke toob sooja õdusust, loob mõnusa õhkkonna. Neid tulukesi võib muidugi tekitada enda ümber rohkemgi, võib luua lausa väikeste leekide ansambli – kas siis ühesugustest või erikujulistest ja -värvilistest küünaldest. Jah, ka see, millist värvi küünal su laual süüdatud on, annab teatud nüansi. Ma ei lasku siin värviteooria sügavustesse, vaid meenutan laialt levinud, paljude inimeste kogemustel rajanevaid tõdemusi: valge tähistab puhtust, ka vaimset valgustumist, muudab elavamaks; punane tugevdab elujõudu, ergutab meeli (armastuse ja kire värv!); rohelisest kiirgub tugevat taastavat jõudu, mõjudes ka rahustavalt ning seda peetakse elu ja harmoonia värviks. Peamiselt kristliku kultuuri mõjusfääris olevas Lääne-Euroopas nimetatakse novembri lõpus algavat aega advendiks. Neli nädalat enne jõulupühi tähistab ootamise aega. Sellel ajal on eri maades igasuguseid huvitavaid tavasid. Üks meeldiv komme, mis on ka meieni jõudnud, on advendiküünalde põletamine – alustatakse ühest küünlast, igal nädalal lisatakse üks küünal juurde, kuni laual põleb neli küünalt. Mulle tuli meelde üks ammu kuuldud südamlik pala:

Advendipärjal põles neli küünalt. Toas oli täiesti vaikne. Lausa nii vaikne oli, et võis kuulda, kuidas küünlad omavahel rääkima hakkasid. Esimene küünal ütles suure ohke saatel: „Minu nimi on Rahu. Mu tuli küll põleb, aga inimesed ei oska rahu hoida.“ Ta leek muutus aina väiksemaks ja kustus lõpuks sootuks. Teine küünal lehvitas oma leeki ja lausus: „Mina olen Usk. Aga ma olen üleliigne. Inimesed ei taha usuga enam midagi pistmist teha.“ Ja tõmbetuul kustutas ka tema leegi. Seejärel võttis tasasel hääles sõna kolmas küünal ja ütles kurvalt: „Mina olen Armastus, aga mul ei ole enam üldse jõudu. Inimesed näevad vaid iseennast ega tee enam väljagi nendest, kes neist hoolivad.“ Viimast korda veel heledalt lõõmates kustus ka see tuluke. Siis tuli tuppa üks väike tüdrukutirts. Nähes kustunud küünlaid hüüdis ta nutuselt: „Te peate ju põlema! Te ei tohi ära kustuda!“ Seepeale tegi neljas küünal häält: „Ära karda! Seni, kuni mina põlen, saavad teised küünlad end minu leegist uuesti põlema süüdata. Mina olen Lootus.“ Tüdrukuke võttiski neljanda küünla ja süütas selle leegiga teised küünlad taas.

Loomulikult on Eestis olnud kaminatule süütamine ja lihtsalt küünalde põletamine (justnimelt valguse saamise eesmärgil) üsna loomulikuks sügis-talvise aja kombeks niikuinii. See lugu neljast küünlast kirjeldab aga piltlikult kenasti seda, et vajadus (nii hinge kui keha) soojendava valguse järele on tegelikult lootuse vajadus. Pimedal ajal enda ümber elavat valgust luues loome me ka lootust. Kui mina küünlaid süütan ja nende puhastavat leeki vaatan, siis tekitab see minus ennekõike rahu. Küünlaid, küünlavalgust, seda väikest elava tule leeki peetakse elu sümboliks üleüldse. Mõelgem kasvõi erinevate religioonide ja kultuuride peale – küünlad on templites, kirikutes ja muudes pühapaikades laialt levinud tava. Lootust, rahu, armastust kiirates tekib nende abil pühalik, kuid samaaegselt ka õdus õhkkond. Küünalde põletamine tekitab erinevaid mõtteid ja tundeid… Ning minu arvates pole mitte vähe tähtis ka see, kuidas ja millisel alusel me neid küünlaid põletame. Üks kingitud küünlajalg võib olla just minu jaoks erilise tähendusega ja tekitada sooje mälestusi selle kinkijast. Minu üheks armsaimaks küünlajalaks ongi lihtne, väike, klaasist südamekujuline küünlajalg (pildil). Selle kinkisid mulle mu head Šveitsi sõbrad minu lahkumispeol. Ja see läbipaistev, selge süda, mille keskel on väike leek, on mulle siin Eesti pimedatel sügisõhtutel juba mitu aastat heaks kaaslaseks olnud – soojendades, valgustades, turgutades. Ja minu valgusevajadust leevendades.

Moonika King

Kuidas Sina meie pimeda ajaga toime tuled?

On ka Sinul mõni hea/huvitav kogemus valguse saamise või küünaldega?

Advertisements
No comments yet

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: