Skip to content

Kallid kingid – null senti

18. dets. 2009

Ongi käes aasta kõige suurem kingitegemise aeg – jõulud. Juba jälle. Ja juba jälle taban ma end imestamast selle üle, miks küll peab kogu selle kinkimise ühele ajavahemikule kuhjama … Miks sisendatakse endale, et NÜÜD peab? Miks tehakse endale (vabatahtlikult) liiga muretsemise, pahameele ja vihastamistega kinkide otsimisel ja kaubanduskeskustes rüseledes just aasta lõpul? Tööl on koormus aastaaruannete ja muude otsade-kokkutõmbamiste tõttu sel ajal ju niigi suur … Niisiis: miks? Aastas on 365 päeva, mil kinkida. Ahsoo, jõulud on meie arvates ju traditsiooniline kinkimise aeg (kristlikus kontekstis tähendab see muidugi Jumala poolt tehtud kingituse – Jeesuse Kristuse üle rõõmustamist). Olgu, mingil määral on see mõistetav. Kuid ikkagi, kas on mõtet kogu aasta andmata, jagamata ja kinkimata jätmist kompenseerida andmise-jagamise-kinkimise-kuhjaga detsembri lõpul? Kuidagi vildak näib mulle selline toimimisviis. Kinkimiseks on õige aeg TÄNA! „Täna“ – see tähendab, 18. detsembril, 10. veebruaril, 3. aprillil,  25. juulil – millal iganes!

Midagi anda, jagada, kinkida on äärmiselt positiivne. Viimasel ajal olen aga täheldanud uutmoodi „sundust“ – nimelt teatud isetegemise-sundust. Võib-olla on seda sunduseks nimetada pisut ebaõiglane, kuid uus trend on see kindlasti. Nüüd, kui ollakse vististi tarbimismaaniast üle saamas, on nagu „õige“ kingitus ikka ja ainult oma kätega valmistatud käsitöö. Mulle lihtsalt tundub selline suhtumine olevat väga levinud – ise kootud, tikitud, savist voolitud, puust nikerdatud, kõikvõimalikke tehnikaid kasutades ISE valmistatud esemed on nüüd siis niiöelda need õiged asjad, mida kinkida. Aga … vaesed need, keda pole õnnistatud mingisuguse käsitööandega, kellele meisterdamine midagi ei paku. See võib suisa süütunnet tekitada, et näe, kõik oskavad ise teha ja mina pidin jälle kingituse ostma. Eks see ole muidugi mitme otsaga asi. Keegi ei sunni meid millekski, keegi ei sunni meid kinkima ega ka ise midagi nikerdama. Aga olgu see siis isetehtud või ostetud – kõige tähtsam on siiski, et kui kingitakse, siis tehtagu seda südamest. Ning veel midagi olulist: otsides/valides/valmistades peaks kink olema mõeldud just sellele konkreetsele inimesele. Kallis kink on see, millega kingi saaja saab sõnumi: „Ma mõtlesin just SINU peale!“

Selleks ei pea sugugi mitte suuri rahasummasid välja käima. Kinkida ja teisele midagi anda on võimalik ka ilma rahata.  (Ja seda saab muide teha aastaringselt!) Me võime endale leida igasuguseid ettekäändeid, nagu ei saaks teistele midagi anda … Tegelikult juhivad sellised vabandused me tähelepanu ainult sellele, mida meil ei ole (näiteks raha) või mida me ei oska (näiteks käsitöö) ja kõigutavad sel moel me enesekindlust. Siis võib ka kergesti ununeda see, et andes ja kinkides me tuletame endale meelde, kuivõrd rikkalik me elu tegelikult on. Absoluutselt igaühel meist on midagi, mida kinkida – ilma ühtegi senti kulutamata! Rikkaliku elu tunnuseks võikski ehk nimetada soovi lihtsalt midagi ka teistega jagada. Mis võiksid aga olla sellised kallid kingitused, mida saab anda ilma ühtegi senti kulutamata ? Toon siin sulle näiteks viis võimalust:

  1. Kingi kuulamist. Näita teise inimese vastu tõelist huvi! Kuula teada, tõepoolest kuula. Ära katkesta teda, ära unele tema rääkimise ajal millestki muust, ära valmista juba varem oma vastust või monoloogi ette. Lihtsalt kuula ja tunne tõsist huvi oma kaaslase vastu.
  2. Kingi kompliment. Siiras, südamest tulev tähelepanek millelegi teise inimese juures võib panna ta särama! Lihtsalt komplimendid nagu „sa valmistasid nii maitsva söögi täna!“ või „see punane kampsun teeb su nii ilusaks!“ või „sa said oma tööülesandega täna suurepäraselt hakkama!“ võivad su kaaslase õnnelikuks teha.
  3. Kingi kallistus. Oma lähedasele kaaslasele (pereliikmele, sõbrale, lähedasele töökaaslasele) kallistuse või sõbraliku, toetava käe ümber õla panemine annab meeletult positiivset energiat! Ja see mõjub hästi mõlemale!
  4. Kingi kirjarida. See ei peagi pikk kiri olema, isegi näiteks väike kirjalik teade „aitäh abi eest!“ annab selle saaja päevale teise maigu. Väike kaart või kiri on need, mis jäävad, mida saab alles hoida ja kehvematel aegadel end nendega turgutada. Oma käega kirjutatud read on midagi isiklikku ja neid võidakse kogu elu mäletada. (Möönan, et selle soovituse elluviimiseks kulub siiski mõni sent).
  5. Kingi koomikat. Kingi midagi sellist, mis ajab naerma! Alustuseks võib muidugi naeratuse kinkida, seegi toob päeva rohkem päikest. Kuid koos naermine, naljatamine on veelgi tõhusam! See ühendab, see vabastab, ja pealegi – naer on terviseks! Nii et – kas sul on mõni naljakas pilt või lugu või video, mida sa jagada tahaksid?

Kindlasti tuleb sulle meelde veel teisigi võimalusi, kuidas saaks ilma sentigi kulutamata kinkida ja rõõmu jagada. Rõõmu jagamine ongi vast see tegelik põhjus, miks kingitusi teha. Ei traditsioonid ega oma oskuste või ka rikkuse eksponeerimine ole esmatähtsad. Kinkida lihtsalt ja südamest ja aastaringselt – need on kallid ja hinnalised elu „pärlid“. Ning kõige lõpuks minult üks siiras soovitus: ole ise kingitus – ka iseendale! :)

Moonika King

P.S. Foto tegin ma pooleteise aasta eest Tallinnas, tavalisest liiklusmärgist oli keegi loonud tähendusrikka kunstiteose :)

Advertisements
No comments yet

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: