Skip to content

Perfektsionismist ja ebatäielikkusest – wabi sabi (4)

7. veebr. 2010

                                                                               Foto: Mait Jüriado

Mulle näib, et meie ühiskonnas on liiga palju perfektsionismi. Tundub, et kui mingi toode või teenus pole täiuslik, siis see nagu ei müüks. Ja tooteid reklaamitakse samuti – just seda-ja-seda on sul vaja, ilma selleta-ja-selleta ei ole sa (või su elu) täiuslik. Täiuslikkust lausa surutakse peale. Täiuslikkusest on tehtud ihaldusväärne väärtus. Täiuslik on „in“ – seda muidugi peamiselt nende parameetrite järgi, kes trende loovad. Arvatakse, et nõrkuse, ebatäielikkuse ja  puudujääkide vastu peab iga hinna eest võitlema. Vähemalt väliselt peab klantspilt olema selline, millega julgetaks võrdväärsena meie ühiskonna liige olla (no näiteks kas või just seda-ja-seda kosmeetikatarvet kasutades, mis su näo täiuslikult ilusaks muudab). Oeh … väsitav. Minu arvates. Kas pole?

Perfektsionism on tegelikult psühholoogiliselt üsna keeruline probleem. Perfektsionist on inimene, kes esitab endale ja teistele liiga suuri nõudmisi. Tal on pidevalt tunne, et ei tema ise ega ka teised ole piisavalt head, ilusad, täiuslikud, töökad ega võimekad. Alati on midagi ebatäielik, ikka leitakse puudujääke. Sellise suhtumisega juhtub aga see, et perfektsionist on pideva pinge all, ta mattub aina rohkem ja rohkem rahulolematuse koorma alla. Pinged kammitsevad ka keha, tekitades krampitõmbunud lihastes valu. Perfektsionistliku hoiaku juures võib üheks vajakajäämiseks olla see, et elu ei suudeta näha protsessina. Nähakse vaid eesmärke ja juhindutakse vaid tulemustest, mida on vaja tingimata (ja loomulikult võimalikult täiuslikult!) saavutada. Pahatihti tehakse siis endale suure muretsemisega liiga. Wabi sabi lähenemises väärtustatakse aga mitte saavutusi ega täiuslikku toimetulekut, vaid eluvoo usaldamist. Algust saab oma perfektsionistliku suhtumise muutmiseks teha juba näiteks sellega, et suunata oma pilk arvutiekraanilt aknast välja ja vaadelda päeva kulgemist ja looduse muutumist. Veelgi parem on muidugi minna looduse keskele ja kogeda kõike seda omal nahal… Täiuslikkuseihast palju tervislikum on endale teadvustada, et elu ei koosne mitte üksikutest sündmustest, vaid see on protsess. Tunduvalt elutervem on ka suhtumine iseendasse kui lõpetamata kunstiteosesse: „Mina ja mu elu on kui lõpetamata kunstiteos –  maal või muusikapala või savipütt – mille kallal ma pidevalt edasi tegelen, mille kallal ka aeg oma tööd teeb ja keskkond oma mustrijälje jätab.“ See ei ole ega saagi kunagi olema täiuslik.  Me kõik vananeme, meil tekivad kortsud ja muud niiöelda kulumise märgid, kuid just need peegeldavad me kogemusi. Ma häbenesin tükk aega oma põlveoperatsioonist saadud armi. Pikk valge joon paremal jalal oli asi, mida ma püüdsin iga hinna eest varjata. Ma kandsin pikki seelikuid ja pükse … Peale mugavuskriteeriumi oli neil alati ka varjatud mõte – peita minu „häbimärki“. Ma ei teagi enam päris täpselt, millal ja kuidas see juhtus, et ma otsustasin selga panna lühikese seeliku, mis jättis põlved paljaks, ja minna sedasi kõige inimrohkemasse kohta Tallinnas – vanalinna. Peale väikest eneseületamist tundsin suurt kergendust! See oli täielik positiivne „laks“ mu enesekindlusele. Ma olin jõudnud sinnani, kus ma aktsepteerisin ennast koos selle valge kriipsuga põlve juures. See on osa minu unikaalsusest ja see on märk minu elukogemusest. Lühikese seeliku kandmine ei tähendanud, et ma oleks oma kriipsu tingimata teistele kuidagi eksponeerida tahtnud. Ei, mitte seda! Aga julgus olla selline, nagu ma olen kogu oma ebatäiuslikkuses tähendas mulle suurt sammu edasi iseenda armastamises.

Niisiis muudab sundus olla täiuslik liiga enesekriitiliseks ja peidab endas kusagil sisimas tegelikult alaväärsustunnet. Suur hulk energiat kulub millegi tõestamisele (näiteks, et ei olda tähtsusetu, või et ollakse piisavalt ilus jne). Pidev soov teha kõike perfektselt ja püüd olla täiuslik aheldab meid muredesse ja ei lase meil olla ehedalt elurõõmus. Muredest muserdatud või ehedalt elurõõmus – kumb oleks parem? Usun, et kui me aktsepteerime oma ebatäielikkust, siis muutume muretumaks (see ei ole aga sama, mis minnalaskmine!) Siis pole vaja näida perfektne, targem, kenam ja tublim, kui tegelikult ollakse. Siis pole vaja midagi ilustada. Siis usaldatakse ennast ja elu – pidevas muutumises, koos armide ja poolikustega. Siis tundub ka pooleliolev kunstiteos just sellise pooleliolevana, veel võimalustele avatuna, hea. Nii nagu ta on.

Ehkki mulle meeldib interjööris minimalism, on minu jaoks see täiuslikkust taotlev siledate pindadega kujundus natuke igav. Ka wabi sabi esteetikas on lihtsus ja tühjus tähtsal kohal, kuid just asjade loomulik ebatäiuslikkus muudab sellise esteetika mulle sümpaatsemaks. See on kuidagi soojem ja hingestatum ja elusam. Omamoodi „vead“ ja puudused teevadki asjad unikaalseks, pragudega savikauss või ilma kõrvata teekruus räägivad oma lugusid. Ka minu esimene Saviklubis meisterdatud keraamiline „kunstiteos“ oli üks väike ebaproportsionaalne savipütt – selline täitsa nunnu, aga ta rääkis ka veel otsimisest ja ebakindlusest. Ma olen veendunud, et julgus tunnistada oma nõrkust, oma ebatäiuslikkust, näitab hingelist tugevust. Ja pealegi, ebatäielikkus, inimlikud vead ja „kiiksud“ ongi ju need, mis inimese ainulaadseks ja huvitavaks teevad :) Või mis? …

Moonika King

Advertisements
No comments yet

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: