Skip to content

Kaotatud paradiis?

25. veebr. 2010

                                                                              Foto: Mait Jüriado

Mõnikord, kui räägitakse oma äärmiselt meeldivatest kogemustest ja mälestustest, võib kuulda õhkamist: „Ah, see oli täielik paradiis!“ Paradiisi kujundi abil püütakse siis väljendada midagi eriti positiivset, midagi muretut, mõnusat, õnnelikuks tegevat. Paradiislikult heas on midagi ebamaist. Vahel kasutatakse ülivõrde „paradiislik“ asemel „taevalik“. See on peaaegu sama, aga minu arvates pisut madalamal redelipulgal. No ei tea, kas neid saabki nii võrrelda muidugi …

Paradiis on ka midagi, mille järele igatsetakse. See on igatsus vaba ja õitsva elu järele. Ma usun, et see igatsus on meil kõigil kuskil südamesopis olemas. Võib-olla on see vaid ebamäärane, ähmane aimdus, aga see on meis peidus. Paradiisi kujundit võib leida mitmete eri maade müütides. Meie kultuuriruumis on vist tuntuimaks Piibli müüt paradiisist (1. Moosese 2,4 jj). Tegelikult aga Vana Testamendi loomislugudes sellist sõna nagu „paradiis“ üldse ei leidu! Piiblis on juttu vaid (Eedeni) aiast – sellest, mille Looja ise istutas ja kuhu ta pani inimese, kelle ta ka loonud oli. Seda aeda kujutatakse lopsaka rohuaiana, kus voolavad jõed, kasvavad viljapuud ja kus võib leida vääriskive. Selles aias olid ka puud, mille vilju inimene maitsta ei tohtinud. Sinna aeda pani Looja inimese, et ta seda aeda hariks ja hoiaks. Ja mulle näib, et seda viimasena nimetatud seika Eedeni aia loost kiputakse unustama. Paradiis ei ole seega vaid koht, kus rõõmujoovastuses ringi kepselda, liblikaid püüda ja tiigrikutsusid silitada. See on aed, mis vajab hoolt ja harimist! Ja just see annabki lootust, et (meie kujuteldav) paradiis ei pea olema midagi kauget ja kättesaamatut. See aed on nii meis endis, kui ka meie ümber. Paradiis võib olla justnimelt isegi praeguses maailmas, mille kohta räägitakse, et see on täiesti alla käinud ja hukatuse teel (Eedeni-aia loole järgneb Piiblis ju pattulangemise lugu, milles seletatakse meie vaevarikast elu müüdi abil, et see sai alguse keelatud viljade maitsmisest). 13. sajandil kirjutas poeet Dante Aligheri, et „Paradiisist on säilinud kolm asja – taevatähed, lilled ja lapsed“. Võimalik. No aga isegi seda pole ju vähe! :) Võimalik, et on veel palju muudki siin ilmas, millest vahel arvatakse, et kõik on kadunud. Kaotatud paradiis? … Ma ei tahaks siiski uskuda. Vähemalt ühe Paradiisi ma mõne aja eest leidsin – see on Tõnu Õnnepalu raamat „Paradiis (ma natuke juba piilusin kaante vahele ja seal on küll juttu ühest hoopis teisest Paradiisist, aga seda põnevam!). Nendesse Paradiisi-lugudesse ma nüüd uudishimulikult sukeldungi. Seda „Paradiisi“ tahan ma ka teistega jagada – juba järgmisel kolmapäeval, 3. märtsil kell 18 Apollo Raamatumaja kohviku Lugemisnurgas. Äkki kohtan ma seal ka Sind? Arutaks koos seda Õnnepalu raamatut ja miks mitte ka teisi paradiisilugusid. Kus see Paradiis siis on? Mis seal on? Kes seal on? Kuidas? …

Hetkel on küll tunne, et paradiis on siin ja praegu. Selles lumesinas päikesepaistel, selles talvises puutumatus rahus, selles tasases sädeluses on teadmine – kõik laabub. Ikkagi. Paradiis on praegu.  

Moonika King

PS Rohelusse uppuva viljapuuaia asemel on siin pilt kollakast viljapõllust, südantsoojendavast Eestimaa paradiislikust suvest.

Advertisements
No comments yet

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: