Skip to content

Jõud jõudest

18. märts 2010

Jõudeaega ja jõude olemist oskasid meie esivanemad väärtustada vast rohkem kui meie siin 21. sajandi alguskümnetel. Kuna varem elati üleüldse rohkem looduse rütmidega kooskõlas, siis tunnetati ka juba nii-öelda loomulikust intelligentsist, et vahel lihtsalt peab jõude olema. Keha nõudis oma osa ja selleks, et jõudsamalt oma päevaste toimetustega hakkama saada, tuli kehale anda võimalus oma jõuvarude uuendamiseks. Meie esiisad taipasid, et pausid on midagi äärmiselt vajalikku. Nii tehtigi lõunauinakuid ja peeti videvikutunde.

Jõudetunnid on jõu kogumise tunnid. Kuidas jõude olla, selleks on mitmeid võimalusi. Levinuimaks on praegusel aja tööinimesel vast väike kohvipaus (iseasi, kas see ikka on see päris jõudeaeg…). Kontoris töötajad endale lõunauinakut ilmselt lubada ei saa. Aga pikutamisel (ka 15-minutilisel!) võib olla mitmeid positiivseid mõjusid! Ühest küljest taastame me seeläbi oma energiavarusid, teisalt aga võib pikutanuna ja veel pikali olles pähe tulla ka tõeliselt põnevaid ideid. Muide, ka Sigmund Freud pidas vajalikuks, et tema kliendid avaksid oma hingemaastikku talle just diivanil lamades. Seda, et lamades ja lihtsalt olles huvitavad mõtted pähe tulevad, olen ka mina kogenud. Ja need head mõtted annavad omakorda jõudu ja indu tegutsemiseks. Füüsik Isaac Newton jõudis teatavasti oma gravitatsiooniteooriani samuti siis, kui ta parasjagu oma koduaias lebaskledes üht õuna vaatas (et see õun talle siis ka pähe kukkus, on muidugi lihtsalt legend). Ja ka filosoof Renè Descartes veeretas oma peas filosoofilisi mõtteid kõige meelsamini hommikuti voodis lebaskledes (seega võiks ju tema kuulsat lauset cogito, ergo sum pisut täiendada: „ma laman mõtiskledes voodis, järelikult olen“ :)).

Tänapäeva inimesel pole muidugi hommikul voodis lebasklemiseks ja filosofeerimiseks aega. Äratuskell käivitab automaatsed refleksid – voodist välja, arvuti sisse, dušši alla, hommikukohv – ja tööle minek! Tempo, tempo, tempo! Nii need päevad suuremal osal tööinimestest vast kulgevadki. Ühiskond justkui suruks kõigile peale pettekujutelma, et inimene funktsioneerib nagu telereklaamist tuttav „Duracelli“ jänku. Näib, nagu valitseks kõikjal pidev ajapuuduse surve ning jõudeaega lükatakse rohkem või vähem ähmasesse tulevikku (ah, küll ma suvel puhkan…). See võib aga kurjasti kätte maksta juba palju varem kui arvata osatakse . Keha on tõepoolest vägagi paljuks võimeline, aga teda ei saa katkematult „tarbida“. Meie sisemised patareid vajavad laadimist ning selleks ongi kõige targem pidada regulaarselt jõudetunde. Isegi vanaaja tark Seneca on öelnud, et jõudeaja allikad on ammendamatud, kuid neid peab lihtsalt avastama ja õppima kasutama. Näiteks võib väga palju jõudu ammutada ka jõudetundidest koos oma sõpradega, kasvõi koos pargis jalutades. Murettekitav on minu arvates, et millegipärast on praegusel ajal justkui sundus olla pidevalt kõigile kättesaadav. Ollakse mobiilsed, aga ikkagi nähtamatu “juhtme” külge aheldatud. Aga kas see on ikka tõesti vajalik? Milleks? Et kõik peab tehtud saama? … No ei pea.

Miks siis pööratakse tänapäeval jõudeaja pidamisele nii vähe tähelepanu? Kas ei võiks olla asi ka selles, et vaatamata pidevale halamisele „ oi kui kiire, aega pole“ tegelikult hoopis nauditakse seda olukorda? Äkki nauditaksegi sellist elu, seda tempot? Ma ei tea. Võimalik, et ei osatagi enam muud moodi olla, sest … see ringitõmblemine on ka teatud moodi ühiskondlik norm. Ajasurve ei pruugi olla vaid üksikisiku, vaid see on suuresti ka kollektiivne probleem (siit võib jällegi väärtuste teemani jõuda…).

Uuemad neurobioloogilised uurimused kinnitavad, et ka meie aju vajab aeg-ajalt jõude olemist, mittemidagitegemist, pausi. Ning me aju ei vaja seda mitte ainult puhkamiseks, vaid ka enda korrastamiseks. Sellised „tühikäigul jooksvad“ jõudeajad on hädavajalikud vaimse stabiilsuse tagamiseks. Aga ei ole mõtet hakata endasse ahmima ja meeleheitlikult läbi proovima kõike, mida „heaolu-turul“ pakutakse. Taoline eri meetodite katsetamine võib pigem kurnavalt mõjuda. Endale „pausi-instrumendi“ leidmise kohustuseks tegemine võib sult hoopis jõudu röövida. Määravaks on ikkagi sinu sisemine hoiak ja teadvustamine, et sa vajad aega iseendale. Sa vajad regulaarselt jõudeaega. Sest… ilma pausideta ei ole muusikat! Ja pausid on vajalikud ka selleks, et su keha, hing ja vaim harmooniliselt heliseks.

Moonika King

PS Üks raamatusoovitus selle teema juurde ka: 1988 “Loomingu Raamatukogus” ilmunud Kenko “Jõudeaja võrsed” (jaapani keelest tlk. Rein Raud) – hea sissejuhatus jaapani vaimsuse juurde, aga ka huvitavad üldinimlikud elutarkuse-terad.

Advertisements
One Comment leave one →
  1. Eevi permalink
    19. märts 2010 17:36

    Väga tore ja vajalik lugu köigile lugemiseks, kuid eriti kuluks lugeda “töönarkomaanidel”, et ei jöuaks läbipölemissündroomini.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: