Skip to content

E… nagu enesehool

21. mai 2010

Mulle tundub, et viimasel ajal on täht „E“ kuidagi õigustamatult langenud negatiivsete asjade tähistamise ohvriks. Alustada võiks seda loetelu kasvõi e-ainetest, nendest kurikuulsatest toitudesse peidetud paharettidest, mida tarbides me oma keha oi-kui-pahasti kohtleme. Nende halbade E-de kohta on lausa raamat koostatud ja sel teemal on viimasel ajal infot rohkem kui ohtrasti. Kohati jääb mulje, justkui oleks elu ilma nende e-deta ainuvõimalik tõeliselt elamisväärne elu… Järgmisena võib E-le osutatud negatiivse tähelepanuna esile tõsta meie e-riigi. E-riik koos oma e-äpardustega nagu digiretsept, digilugu ja muud digitaliseeritud andmebaasid on valmistanud paljudele pettumuse… Ja lõpetuseks võiks mainida ka E nagu  Eya… – see vähemalt minu keele jaoks väljahääldamatu Islandil asuv vulkaan, mis lennureisijatele pahameelt põhjustas. Need siis mõned näited, kuidas E-tähest on meie igapäevakeeles tehtud must lammas.

Aga E-ga võib seostada ka palju positiivset. Ma leian, et võiks rohkem rääkida näiteks sellisest teemast nagu enesehool. Just! – E nagu enesehool! Eestlaste enesehävituslikest harjumustest (millega ollakse ka edetabelite tippudes) võib ajakirjandusest lugeda pidevalt. Kuid kuidas enesest rohkem või paremini või arukamalt või südamlikumalt hoolida, sellest on vähem juttu. Õigest elust ja enesehoolest räägiti üsna palju juba antiikajal (Senecast Marcus Aureliuseni). Paljudes tolleaegsetes tekstides jagatakse lugejatele ka näpunäiteid igasuguste harjutuste sooritamiseks – seal on kirjas näiteks mitmesugused loobumise harjutused, oma mõtete juhtimise harjutused, enese jälgimise harjutused jpm. Antiigiaja õpetusejagamisi võiks teatud moel nimetada tänapäevase eneseabikirjanduse üheks algallikaks (eneseabikirjanduse teemal on mul plaanis lähiajal siin blogis pikemalt kirjutada). Ei midagi uut päikese all!

Mida aga võiks mõista “enesehoole” all? Kuidas seda määratleda? Üks võimalus on: enesehool on võime iseennast hästi kohelda, enda eest seista, oma vajadusi märgata ja rahuldada, kohustusi ja pingeallikaid õigesti hinnata, end mitte ülekoormata. Seda loetelu võiks muidugi täiendada. Kuid olulisim on vast see, et enesehool tähendab ennekõike iseenda väärtustamist ning iseendasse armastuse ja hoolivusega suhtumist. (Samas soovitan mitte langeda ka üle-hoolimise küüsi, näiteks teatud uute õpetuste ülitäpse järgimise ja igasuguste psühhoturul pakutavate vaimsete tehnikate praktiseerimise läbi.) Kuid… Miks mitte endale peeglis rahulolevalt naeratada? Miks mitte soojal suvepäeval nautida jäätist (ning mitte mõelda pidevalt kaloritele ega “rannavormile”)? Miks mitte lubada endale rohkem kosutavaid pause ja puhkust (see on võimalik!)? Enesesest hoolimise juurde kuulub ka tasakaalu leidmine läheduse ja distantsi hoidmise vahel. Selle all mõtlen ma oskust näha, et ei muututaks teistest liiga sõltuvaks. Teisalt tuleb muidugi hoolt kanda ka selle eest, et suhetes teistega säiliks inimliku läheduse dimensioon.

Enesehool pole niisiis mitte teatud omadus ega ka mitte konkreetne oskus, vaid ennekõike hoiak ja suhtumine. Arengupsühholoogilised uurimused kinnitavad, et selline hoiak kujuneb elu jooksul, kusjuures oluline roll on lapseea suhetel oma nn tähtsate inimestega (significant others). Ja see, kuidas keegi iseendasse suhtub, kuidas ta end kohtleb (kas hoolib või hävitab) oleneb suurestil sellest, milliseid kogemusi on inimesel olnud talle emotsionaalselt tähtsates suhetes. Niisiis on see, kuidas keegi endast hoolib, teataval moel peegelpilt ka selle inimese senistest suhtekogemustest. Kuid enesehool pole mingi stabiilne omadus, vaid sellega tegeleme me kogu oma elu! Terve elu jooksul arendame me suhteid teistega, terve elu õpime nende suhete kaudu suhtestuma ka iseendaga, enesest paremini hoolima. E nagu enesehool ongi midagi sellist nagu elukestev õpe… :)

Minu arvates tasub endalt ikka ja jälle küsida: „kes ma olen?“ ja „kuidas ma olen – iseenda, teiste ja kõigega?“. Siis ma tunnetan ja mõtestan seda, kuidas mul enesehoolega lood on.  Japanoloog Alari Allik on imekenasti lausunud:

Kannikesel on alati kannikese õied. Roosil on alati roosi õied. On inimesi, kes õitsevad nagu roosid – suurelt ja uhkelt, silmatorkavalt. Ja on inimesi nagu pisikesed kannikesed, ajavad oma õie välja, aga ikkagi õitsevad. Mõlemad. Kas teised näevad mind roosi või kannikesena, see jääb teiste mureks, see ei puuduta mu õitsemise kulgu. Kui ma õitsen, siis on kõik omal kohal. Tähtis on hoida seda taime elus.

Moonika King (Foto: Mait Jüriado)

PS  Soovitan väga kuulata tervet Alari Alliku loengut teemal “Elada elu ennast” Raadio Ööülikoolis. Kuula siit.

Advertisements
No comments yet

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: