Skip to content

Märkamisest ja vaatlemisest

15. aug. 2010

Teatavasti on üheks üldiseks psühholoogiliseks seaduseks see, et need asjad, millele sa välises maailmas oma tähelepanu suunad, need võivad ka su enda elus suuremat rolli mängima ning arenema hakata. Su enda olemine paraneb tunduvalt ja sul on hea olla, kui paned tähele positiivset enda ümber ning soovid head nii teistele kui ka iseendale. Võib-olla muudab teiste õnnest mööda vaatamine ka sind ennast õnnetumaks? Kes teab… Nii et, nagu teada, võib ilusa ja hea märkamise ning ilusate ja heade asjadega tegelemisega aidata kaasa enesetunde paranemisele ja õnnetunde tekkele. See, mida sa märkad, kuidas sa asju vaatled ja kuidas nendesse suhtud, on määrava tähtsusega sellele, kas sa oled oma eluga rahul. Vaatamise ja vaatlemise kohta on kirjutanud Hermann Hesse väga kaunilt:

Tahte pilk on ebapuhas ja moondunud. Alles siis, kui me midagi ei ihalda, vaid üksnes puhtal kujul vaatleme, avaneb asjade hing, ilu…

Nii on ka inimeste nägemisega. See, keda näen hirmu, lootuse, iharuse, kavatsuste ja nõudmistega, ei ole tegelik inimene, vaid minu tahtmise ähmane peegel. Silmitsen teda teadlikult või teadvustamata ängistavalt petlike küsimustega. Kas ta on lahke või uhke? Kas ta peab minust lugu? Kas temalt saab raha laenata? Kas ta taipab midagi kunstist?…

Sel silmapilgul, kui tahe puhkab ja me lihtsalt vaatleme, tekib puhas nägemine ja andumus, kõik saab teiseks… Vaatlus ei ole uurimus või kriitika, see ei ole midagi muud kui armastus. See on meie hinge kõrgeim ja ihaldusväärseim seisund: himustamisest vaba armastus… Inimesed näevad siis välja hoopis teisiti kui muidu. Ilus ja inetu, vana ja noor, hea ja kuri, avatud ja kinnine, kõva ja pehme ei ole enam vastandid ega mõõdupuud. Kõik on ilus, kõik on tähelepanuväärne, mitte midagi ei saa enam põlata, vihata, vääriti mõista. /H. Hesse/

Mulle meeldib väga pilvi vaadelda, tegelikult loodust ja inimesi üleüldse. Aga vahel tasub vaadata ka oma nina ette maha, sealgi võib nii mõndagi huvitavat märgata. Nii sattusin ma kord selle peale, mis on kujutatud siinsel fotol. Baseli linnas (Šveitsis) ringi jalutades märkasin ma sealse Münsteri vaateplatvormi juures munakivi-tee sees üht pisut teistmoodi kivi. Lähemalt vaadates nägin, et see ei olnudki kivi, vaid tee sisse paigutatud vaskne plaat, millesse oli graveeritud kiri. Sealt võis lugeda: „Siin puhkes 9. märtsil 1981.a.  Haraldi ja Gabriele vahel armastus õide.“ … Kuivõrd armas ja täiesti üllatuslik avastus! Ja veel sellisest kohast, kus iga päev pidevalt inimesi voorib. Ka mina olin seda teed pidi vähemalt 7 aastat nii käinud, et polnud Haraldi ja Gabriele armastuse tähist märganud. Aga see plaat oli tõesti kuidagi eriline. See ei olnud taoline kritseldus seinale, nagu neid ikka vahel näha võib (A+M=♥).  See oli hoolega valmistatud ja tee sisse paigutatud märk. See oli Haraldi ja Gabriele loo märk. (Hmm, huvitav, kuidas see lugu edasi läks ja mis neist saanud on?) Ja kummaline, et selle märgi avastamine tegi mu enesetunde tõesti kohe helgemaks… :) Jah, elu huvitavaid pisiasju märgata ja ümbritsevat vaadelda võib olla päris rikastav.

Moonika King

Advertisements
No comments yet

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: