Skip to content

Hingedepäevaks

2. nov. 2010

Foto: Andres Putting

Hingedeajal üldse ja eriti just tänasel hingedepäeval meenutame ikka neid meile kalleid inimesi, kes on meie hulgast lahkunud… kuid kes siiski on koos meiega – me mälestustes. Me mõtleme nende inimeste peale ja soovime oma südames, et neil läheks hästi seal, kusiganes nad praegu ka ei oleks. Ja oleme neile tänulikud koosoldud aja eest…

Hingedepäeval võib aga pisut mõtiskleda ka selle üle, mis see hing üldse on. Selleks pakun sulle mõtteimpulsina väikest osa Michael Snuniti imelisest raamatust “Hingelind”:

Sügaval sügaval kehas elab hing.

Keegi pole teda veel näinud,

aga kõik teavad, et ta on olemas.

Ja mitte ainult ei teata, et ta on olemas,

vaid teatakse sedagi, mis on tema sees.

Hinge sees,

tema keskel

seisab ühel jalal

lind. Lind, kelle nimi on hingelind.

Ja ta tunneb kõike seda, mida meiegi tunneme.

Kui keegi meie peale vihastab,

tõmbub hingelind endasse

ja on vait ja kurb.

Aga kui keegi meid kallistab, hakkab hingelind,

kes elab sügaval sügaval meie kehas,

kasvama ja paisuma,

kuni ta täidab peaaegu kogu meie sisemuse.

Tal on nii hea olla, kui meid kallistatakse.

On inimesi, kes kuulavad teda sageli.

On inimesi, kes kuulavad teda harva.

Ja on inimesi, kes kuulavad teda

ainult üks kord elus.

 

Sellepärast tasub,

kasvõi hilja öösel, kui ümberringi on vaikne,

kuulata tähelepanelikult hingelindu, kes on meie sees,

sügaval sügaval meie kehas.

Rahulikku hingedepäeva!

Moonika King

Advertisements
No comments yet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: