Skip to content

Kibedast tundest

8. nov. 2010

Foto: Mait Jüriado

“Küll see elu võib ikka ebaõiglane olla!”, “Ma ei suuda talle seda kunagi andestada!”, “Miks jälle minuga selline asi juhtus?”, “Ma ei unusta seda iial!” … No vahel võib tulla tahtmine selliseid asju kõva häälega kõigile kisendada. Jah, elus tuleb ette igasuguseid ebameeldivaid olukordi ja me peame  valusaid kogemusi läbi elama. Negatiivsed sündmused nagu lahkuminek, töökoha kaotus ja surmajuhtumid jätavad meisse sügavaid jälgi. Kuid samas on need meile ka suurteks eksistentsiaalseteks väljakutseteks. Iga inimene reageerib kaotustele ja negatiivsetele kogemustele omamoodi. Suurem osa inimesi suudab läbielatut mõne aja jooksul endas läbi töötada ja eluga jälle edasi minna. Kuid on ka inimesi, kelle mõtted jäävadki kuude või isegi aastate vältel vaid selle üheainsa, kaotuse või ebaõiglusega seotud kogemuse ümber tiirlema. See mõte haarab teda aina tugevamalt enda küüsi ning ta tõmbub iseendasse. Selle inimese päevad on varjutatud peamiselt ühest tundest – kibestumisest.

Ehk oled sina ka mõnda kibestunud inimest märganud? Ehk oled ka sellise inimesega suheldes kogenud, kui raske on talle lähedale pääseda? Ja kui läbi sa peale temaga suhtlemist omadega oled… See võibki tulla sellest, et kibestumine on üsna keerukas seisund, milles on segunenud allaandmine ja agressiivsus, kättemaksuiha ja enesehävitamine. Kibestumise teemaga tegelemine on psühholoogias suhteliselt uus asi. Päris põhjalikult on kibestumist uurinud aga Berliini psühhiaater Michael Linden ja tema meeskond. Need teadlased lõid ka mõiste „posttraumaatiline kibestumushäire“ (Posttraumatic Embitterment Disorder, PTED) . Selle all ei mõelda aga mitte lihtsalt negatiivset või küünilist ellusuhtumist, vaid tegu on seisundiga, mis piirab inimese igapäevast elu kuude kaupa. Sellised inimesed võivad vältida kohti, mis meenutavad neile negatiivset kogemust, nad on pidevalt ärritatud, rusutud ja tegelevad kogu aeg oma mälestustega. Kibestumine on kahtlemata seotud ka enesehinnangule löögi saamisega, millele on järgnenud eneseusalduse vähenemine. Kibestumushäire saab enamasti alguse mõnest haigetsaamisest, mis puudutab inimest sügavalt. Saksamaal läbi viidud uurimustest selgub, et taolise kibestumuse all kannatab sealmaal 2-4 protsenti elanikest. Arstide ja psühholoogide hinnangul vallandavad just kiired ühiskondlikud muutused nii depressioone kui ka kibestumust.

Mis siis aitaks? Kibestunud inimesed näevad end enamasti ohvritena ega anna endale aru, et nad saaksid ka ise ennast aidata. Veel kümne aasta eest ei olnud kibestunud inimeste aitamiseks mingeid terapeutilisi lähenemisi välja töötatud. Kuid juba eelpool mainitud Michael Lindeni uurimisgrupp töötas välja kontseptsiooni, mida nad nimetavad tarkuseteraapiaks (sks k Weisheitstherapie), mis on üks käitumisteraapia vorme. Tarkusepsühholoogias nähakse tarkust sellise psüühilise võimena, mis aitab inimesel raskete elusituatsioonidega toime tulla. Tarkus on mitmedimensionaalne. Lindeni meeskond koostas nimekirja kümnest kompetentsist, mis aitavad kibestumisest üle saada. Näiteks empaatia ja tolerants aitavad teiste inimeste käitumist mõista ja mitte kõike isiklikult võtta. Huumori abil luuakse emotsionaalne distants. Tarkuskompetentsi juurde kuuluvad ka oskus asju erinevatest vaatenurkadest vaadata, ebakindlusest jagu saamine ja tunnetamine, et maailm ei keerle ainult minu isiku ümber. Sellised oskused aitavad kibestumusele ajendiks olnud negatiivset kogemust paremini läbi töötada. Tarkuseteraapia eesmärgiks ongi taoliste oskuste sihipärane treenimine, näiteks erinevate rollimängude abil. Oluline on hakata nägema ka muid perspektiive. Emotsionaalse trauma läbitöötamiseks ei piisa muidugi vaid mõnest rollimängust, selleks kulub ikka pikem aeg.  Aga kui sa märkad enda juures esimesi kibestumuse märke, siis saaksid ise ennast aidata ja kroonilist kibestumist ära hoida. Siin paar võimalust:

  • võta endale vastutus oma kibestumuse eest. Sina ise tekitad endale kibestumust! Sina vastutad ka selle eest, et saaksid sellest jälle üle.
  • teadvusta endale, et kibestumisega ei muuda juhtunut olematuks. Aktsepteeri, et see hull asi juhtus sinuga, isegi kui sa polnud seda “ära teeninud”. Võid endale näiteks öelda: “Ma olen valmis seda kogemust aktsepteerima, vaatamata sellele, et pean seda ebaõiglaseks“.
  • pane plussid-miinused kirja. Võta kaks paberit ja kirjuta ühele pealkirjaks “Minu eelised, kui ma kibestumuse alles hoian” ja teisele “Minu eelised, kui ma kibestumusest üle saan” ja pane kõik kirja, mis pähe tuleb.
  • otsi võimalusi, kuidas sa saaksid oma kibestumuse negatiivseid mõjusid vähendada. Näiteks võiksid jälle oma vanade sõpradega ühendust võtta. Või ennast liigutada, näiteks jalutama minna.

Need on siis mõned lihtsad võtted, kuidas kibestumuse-tondil sarvist haarata, et see krooniliseks kibestumussündroomiks ei kujneks. (Pikemaajalise kibestumuse korral on muidugi soovitatav psühholoogi poole pöörduda, kes aitab sul sellest sasipruntrast jälle välja tulla.)  Ning samm-sammu haaval iseennast taas usaldades ja negatiivsele andestades võib oma elus jälle rohkem rõõmu leida.

Moonika King

Advertisements
No comments yet

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: