Skip to content

Ehe rõõm

12. jaan. 2011

Viimastel päevadel on meie tänavatel hulganisti näha olnud endassesulgunud inimesi, kes käivad kuidagi kramplikult, pilk vaid enda ette suunatud. No loomulikult, ilma- ja teeolud sunnivad ju! Ja eks ettevaatlik tasub olla, sest pole ka mingit lusti traumapunktis maabuda. Väheke teine pilt avaneb siseruumides, kus inimesed end vabamalt ja ehedamalt tunnevad. Uskumatu, et välised olud meie sisemusele siiski sedavõrd suurt mõju avaldavad… Praegusel ajal väljas käies kelleltki küsida, et mille üle sa praegu rõõmu tunned, võiks olla üsnagi kohatu. Ma ei taha ette kujutadagi, kui paljude hävitavate pilkude osaliseks ma saada võiksin… Aga ma küsin ikkagi. Sinult. Praegu. – Mille üle sa praegu kohe südamest rõõmu tunned? :)

Rõõm ja teised ülendavad emotsioonid tiivustavad ja turgutavad meid, need on sellised kergust loovad tunded. Kuid meie ühiskonnas peab miskipärast alatasa põhjendama, miks parasjagu mingit positiivset emotsiooni kogetakse. Rõõmurulle peetakse siinkandis pigem natuke kahtlasteks tegelasteks. Seevastu, kui me oleme masendunud ja lörris olekuga, siis pole vaja kellelegi midagi selgitada – on ju loomulik, et tuju kehva kui väljas on koerailm, parteid ajavad lolli möla, raha pole ja tervis käest ära. No mida siin ikka pikalt selgitada. Aga juhul, kui siiski tuntakse rõõmu, siis tuleb kindla peale ka teistele mõista anda, kust see optimism pärineb. Imelik, kas pole? Sest kui pessimistid oleksid maailmas tõepoolest ülekaalus, siis oleksid minu arvates maa ja ilm ammu otsa saand. Minus tekitab küll selline asi trotsi, et pessimismi ja kehva tuju ei pea põhjendama, head enesetunnet ja rõõmu aga küll.

Rõõmsad inimesed sildistatakse tihtipeale naiivseteks tegelasteks. No aga rõõmsate, helgete inimestega on ju tegelikult toredam koos olla kui mossitavate, turritavate ja endasse sulgunutega, kas pole? Mõelgem korra näiteks meie laulupidudele – võib-olla läheme sinna siiski natuke kehvemas tujus ja skeptilistena, aga kui me selles rõõmust pakatavas õhkkonnas mõnda aega viibime, siis haarab see meid endaga kaasa. Võib-olla siin ongi konks – rõõmutunded kuuluksid meie maal justkui pidupäeva juurde. Need on üksikud ajad, mil me lubame endal tunda ülendavaid emotsioone. Neil aegadel oleme justkui teispool argireaalsust. See tähendab, et neil aegadel pole meil „ratsionaalset kriitikavõimet“, et asjade „tegelikku“ olukorda näha. Ja argipäeva peaksime elama ikkagi asjalikena. On nii või? …

Rõõm on midagi ettekavatsematut. Ei saa ju kedagi käskides rõõmsaks teha. „Ole rõõmus!“ – no ei mõju selline komando. Rõõm peab ikka spontaanselt, seestpoolt tulema. Aga kas siiski annaks rõõmu kuidagi ka stimuleerida? Kuigi rõõm on meie tegemiste-toimetamiste kõrvalprodukt ja tekib enamasti siis, kui me seda ei oota, saame me siiski selle emotsiooni tundmiseks võimalusi luua. Näiteks tunneme rõõmu siis, kui oleme suutnud millessegi süüvida ja tegeleme sellega pühendunult, olgu selleks siis kas  töö või hobi. See tegevus peab muidugi vastama meie võimetele ja olema väljakutseks, et me oma võimeid viimseni kasutusele võtaksime. Kui me oleme oma tegevusest täielikult haaratud, siis oleme loova protsessi vooluses. Ja kui me oleme selles vooluses, siis täitumegi rõõmust. See on vaikne rõõm.

Tegelikult on oluline, et me ei tunneks/tunnetaks mitte ainult suuri rõõme, vaid oskaksime märgata ja väärtustada ka igasuguseid väiksemaid rõõmuallikaid meie igapäevaelus.  Rõõmustades me küll ei analüüsi ega kritiseeri midagi ega kedagi, aga päris hea oleks endale teadvustada, millal me suurt või väikest rõõmu tundsime.

Kui me kogu aeg kõike planeerime ja vaatame, et kõik laitmatult funktsioneeriks, siis võib juhtuda, et me keelame endale rõõmustamise. Kui me oskame natuke vabamalt võtta, siis võime ka end rõõmudel üllatada lasta. Liig korrapärane elu võib väsitada, tekitada pingeid ja tervisele kahjulik olla. Hingelise tasakaalu jaoks tulevad väikesed korrapäratused ja eesmärgipäratud tegevused kasuks – et oleks ruumi ja vabadust, kus rõõm saaks sündida. Ehe rõõm on siis, kui „süda laulab“, „päike on põues“ – kui meis see hea tunne midagi liikuma paneb. See on helisev ja kajav rõõm. See tunne kuulub inimeseksolemise juurde ja seda ei pea õigustama.  Hermann Hesse on kirjutanud: “Iga päev mühiseb meist mööda maailma küllus, iga päev õitsevad lilled, kiirgab valgus, naerab rõõm. Mõnikord ammutame sellest tänulikkusega, mõnikord oleme väsinud ja tusased ega pruugi temast midagi teada, kuid alati ümbritseb meid tulvav ilu. Oivalisim on iga rõõmu puhul see, et ta tuleb teenimatult ega ole kunagi äraostetav, see on Jumala kingitus igaühele nagu pärnaõite lehviv lõhngi”. Sul on täielik õigus tunda rõõmu. Lihtsalt. Loomulikult. Ehedalt.

Moonika King

Meeliülendav muusikapala Beethovenilt: “Ood rõõmule”

Advertisements
No comments yet

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: