Skip to content

Kas on lootust?

28. jaan. 2011

Olin just seda lugu kirjutama hakkamas, kui sain telefonikõne ühelt abivajajalt, kes oli oma lähedase inimese raske olukorra pärast juba lootust kaotamas. Kuulsin selle inimese ängi ja abitust. Kuulsin hüüet „aidake!“. Aga kuulsin ta hääles  veel ka lootusesädet. Ta võttis minuga ühendust, et tuge leida… tal oli lootust.

Lootus on äärmiselt oluline elu kandev vägi. Hiljuti vaatasin kinos filmi „Üks mu sõber“, mis oli mulle täielik kinoelamus ja pean seda üheks viimaste aastate parimaks Eesti filmiks. Seal on palju teemasid, erinevaid kihte, mõtteimpulsse ja see on kantud olulisimatest emotsioonidest. Lähedase kaotamine, sellega toimetulek, üksindus, inimsuhted, ja – lootus. Ma ei taha  hakata siin filmi sisu ümber jutustama, vaid soovitan seda sul huvi korral ise vaadata. Aga minu arvates läbistas filmi läheduse ja distantsi teema kõrval punase niidina ka lootusetusest lootuse poole liikumine (vahelduva eduga…).

Kuid mis see lootus siis õigupoolest on? Võiks öelda, et teatud määral sarnaneb lootus igatsusele, kuid on siiski midagi muud kui pelk unelemine ja õhkamine. Lootus rajaneb usaldusel, usaldusel tulevikku. Kui igatsus aga lihtsalt on, siis lootmine ei tähenda õhulosside ehitamist ega kramplikku „ehk…“-ootamist. Lootmine tähendab usaldamist, et midagi meid siin elus kannab, et elu tervenisti ja minu kavatsused võivad suuremas seoses olla. Lootus annab meile tavaliselt jõudu millegagi tegelemiseks usalduses, et asjad võivad muutuda või et sellel praegusel (välja-)kannatamisel on vähemalt mingigi mõte.

Ka teaduslikud uurimused kinnitavad, et inimesed, kel on lootust, saavad raskete olukordadega paremini hakkama – nad saavad kiiremini terveks, leiavad uued tegevused jne. Lootus ongi sisemise hoiaku küsimus. Lootust täis inimene leiab, et asjad võivad muutuda paremuse poole ja ta kujutab endale ka ette, kuidas see juhtuda võiks. Seega võib lootust pidada positiivseks hoiakuks, mistõttu näiteks raskesti haigel oleval inimesel võivad kehas aktiveeruda enesetervenduslikud jõud (neid muutusi on ka reaalselt analüüsidega mõõdetud). Kui aga vastupidiselt kaldutakse lootusetusesse, siis väheneb sellega ka elujõud ja kehas olevad raviimpulsid muutuvad justkui halvatuks. Ka dr Aili Paju on kindel: “Lootus on suur asi! See on biokeemiline protsess. Lootus on pahvak võimsaid eluhormoone, lootuses on energiat!” (“Minu ülikool“, lk 140).

Kuidas siis selgitada lootuse mõju? Kui võtta selle mõju kehale, siis lootus (st positiivne hoiak ja positiivsed emotsioonid) tugevdab immuunsüsteemi. Lootuse mõju baseerub platseeboefektil (st „ravimil“, mis tegelikult mõjuaineid ei sisalda). Platseebo mõju on uuritud ja kinnitatud, et kergemate haigusjutumite ravi juures on sel sama toime kui tegelikul ravimil. Platseebo sisaldab „vaid“ usku ja lootust, aga just need võivad tõesti olla tõhusaks raviks! Võin seda kinnitada oma kogemusest: kui olin aastate eest kriitilises seisus haiglavoodisse aheldatud, siis oli mulle üheks väga oluliseks ja edasist kulgu määravaks „ravimiks“ see, kui mu raviarst istus mu voodiäärele, võttis mul käest ning lausus kindlalt, sõbralikult ja rahulikult „lootust on!“. Ma tean, et kuulsa professori inimlikud, usaldusväärsed sõnad olid oluliseks pöördeks mu paranemisteel. Ja ma tean, et ükskõik milliste keeruliste olukordadega toimetulekul on olulisimad „ravimid“ just need ammuproovitud ja -kogetud: usk, lootus, armastus. Nende puhul on veel suureks plusspunktiks see, et neil pole mingeid negatiivseid kõrvalmõjusid :)

Aga kui lootus kipub kaduma? Kuidas lootust leida ja säilitada? Mida teha siis, kui hakkad kalduma lootusetusesse? Mõned võimalused sellise olukorra parandamiseks võin ma sulle nimetada:

  • Püüa iseennast julgustada. Kui sulle ei meenu mingeid positiivseid või julgustavaid  mõtteid, siis mõtle, mida sa ütleksid kellelegi teisele, kes on sarnases olukorras?
  • Meenuta möödaniku häid kogemusi. Millise raske situatsiooniga oled sa juba edukalt toime tulnud? Mis toona õnnestus? Kas oled olnud lootusetuna näivas olukorras ja kuidas sa siis lahenduse leidsid?
  • Võta ühendust inimestega, kel on õnnestunud sarnases olukorras hakkama saada ja õpi nende kogemustest. Püüa rakendada nende positiivseid strateegiaid.
  • Väldi inimesi, kellel on kalduvus kõike negatiivselt näha ja olukordi dramatiseerida.
  • Aktsepteeri oma olukorda. Mida rohkem sa selle vastu võitled ja seda kirud, seda rohkem kaotad sa ka oma kaitsemehhanismide väge. Mõtle, mis võiks selles olukorras olla sulle kasulikku ja püüa leida selle tähendus just sinu jaoks.
  • Ja lõpuks, sa võid mõtelda taolisi lootustandvaid mõtteid nagu: „Ükskõik, mis minuga ka ei juhtuks, ikka leidub mingi lahendus.“ või „Ma teen kõik, mida suudan.“

Kas on lootust? Jah. On. Olen selles veendunud. Kui sa muidu ei usu, siis vaata aknast välja – iga päevaga tuleb meile aina rohkem ja rohkem valgust juurde. Ka loodus annab meile lootust. Ka head sõbrad annavad lootust.

Moonika King

Advertisements
No comments yet

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: