Skip to content

Keelest-meelest

14. märts 2011

„Chuchichäschtli“ – see on sõna, millega Šveitsis välismaalasi proovile pannakse. Taolise  arusaamatu, pika ja kõrihääldusega sõna väljaütlemine tundub esmapilgul ilmvõimatuna. Sain seda omal nahal kogeda. Saksa keelt õppinud välismaalased olid enamasti omadega puntras, kui neil paluti seda alemanni dialekti sõna lausuda. Sellega pandi paika, et sa pole ikka päris oma. Jah, keel võib küll ühendada, aga ka lahutada. (Muide, see keeruline sõna ise ei tähenda midagi muud kui lihtsat „köögikapikest“).

Võõrsil olles, võõrkeele sees elades hakkad märkama keelelisi eripärasusi ka oma emakeeles.  Pikemat aega võõrsil viibides võid  imestada, kui kummaline eesti keel kohati ikkagi on, aga ka – kui ilus! No võtame kasvõi sõnad „ootus“ – „lootus“ – „loodus“ – „loovus“ – „Looja“… Milliseid huvitavaid seoseid võib näha! Usun, et võõrsil võid hakata oma emakeelt ka aina rohkem väärtustama ja imetlema.

Soodus loodus. Soovide pood. Lootmismood. Koomilised lood.

Roogpoogen. Noorik kooril. Soostuv noogutus. Soorasooritus.

Toorem pool. Toolide kool. Rooside poosid. Looriga soosik.

Poorihooldus. Noomiv loom. Roomamine pole looming.

Gnoom joob toomearoomi.

/Artur Alliksaar „Traakia maagia“/

Muidugi on võõra keele sees elades ka omad ohud – emakeel, mida sa seal kõneled, võib muutuda võõranäoliseks. Sõnad on, laused ka… aga midagi on teistmoodi. Ja nii võibki ajapikku tekkida nn võõremakeel. Neid ohumärke hakkasin ma enda juures täheldama, kui olin Šveitsis elanud kaheksa aastat. Ma tajusin, et mu emakeel oli mulle aina võõramaks muutunud. Tunnetasin, et olin kahe keele ja kultuuri vahel mitte ainult kahestunud, vaid hakkasin juba oma juuri kaotama. Oli valus tõdeda, et saksa keel ja meelsus olid hakanud minu üle valitsema.

Keel ja meel on omavahel väga tihedalt seotud, neid seoseid uurivad nii keeleteadlased kui psühholoogid. Keele kõla võib anda aimu ka seda keelt kõneleva rahva meelelaadist. Eesti keele pikad vokaalid muudavad meie emakeele rahulikult voogavaks ja kindlasti ongi ka meie meelelaad pigem pikaldane ning mediteeriv. Kõlavate konsonantide marsirütmi sarnane saksa keel võib aga tunnistust anda selle rahva konkreetsusest ja korralikkusest.

Keele kõla kõrval on muidugi oluline keele sisu – sõnad, mille abil me teistega suhtleme ja suhtestume. Kindlasti ei saa me tänasel päeval enam paljudest sellistest eesti keele sõnadest aru, mida kasutati sajand tagasi. Keel ju areneb. Kuid minu arvates tasub hoida oma emakeel puhtana ja vaadata, milline on su sõnapruuk (halb näide tänaval kuuldavast igapäevakeelest: „okei-davai-tsau-pakaa!“). Hando Runnel on kirjutanud: „… just ja ainult sõna omamise ja valdamise läbi seisab inimene kõigist teistest loomadest, kõigest elavast eraldi. Sõna hoidmine on niisiis inimlik eriülesanne, sest seesama sõna hoiab jällegi inimest ennast inimese. Seda teadsid preestrid ja teadsid luuletajad ennevanasti, nagu mõned neist veel nüüdki. Sõna hoidmine oli nende eri kohus, inimese hoidmine seeläbi.“ Tõepoolest, sõnad on enamat kui pelgalt järjestikku seatud tähed. Sõnadel on väge! Nad võivad meis tekitada vaimustust, kirge, lootust, usaldust, aga ka hirmu, kurbust ja pettumust. Sõnad võivad väge anda (mõelgem kasvõi loitsude peale) ning  võivad ka väge võtta ja meid justkui halvata. Sõnad tekitavad meis kujutluspilte, äratavad üles vanu mälestusi. Kuid üks ja seesama sõna võib tekitada erinevates inimestes täiesti erinevaid tundeid ja kujutlusi. Võta korraks aeg maha ja vaata, mis tunded, mõtted, pildid ja mälestused sul näiteks nende sõnadega tekivad: “sõprus”… “mure”… “puhkus”… “valud”… “päike”… “töö”… “rõõm”… :) Juba see väike harjutus annab aimu, et sõnadel ja keelel üleüldse on suur vägi. Võid ju mõelda ka sellele, milliseid sõnu sa kasutad siis, kui tuju kehva või oled stressis (juba vanarahvas teadis: “mis keelel – see meelel”). Ja võid mõtiskleda, milliseid alternatiive taolisele sõnakasutusele oleks. Olen kindel, et see, millist keelt sa pruugid ja missuguseid sõnu kasutad, mõjutab su enesetunnet. Ilus, puhas keel annab tunnistust puhtast ja heatahtlikust meelest ning see kergendab tunduvalt suhtlemist. Jah, sõnu tasub valida ja emakeelt hoida – siis on ka meel helgem :)

Moonika King

PS Huvitav, mis võiks meie emakeeles olla selliseks proovilepanemissõnaks nagu šveitslastel „Chuchichäschtli“?

Advertisements
No comments yet

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: