Skip to content

Reaalsus ja illusioonid

29. märts 2011

Jaan Elken. Kajakas. Õli/lõuend. 1982.

Mis on reaalsus? Kas tõesti see, mida me näeme? Või on silmade kaudu kogetav vaid illusioon? Kas see, mida sina praegu oma silmadega näed, on reaalsus? … Jah, kindlasti on, vähemalt mingi osa reaalsusest. Iseasi, kas sinu reaalsus on sama, mis minu reaalsus. Võib-olla on sinu reaalsus minu jaoks vaid puhas illusioon. Mina näen ju oma maailma omamoodi, oma varjunditega, oma kogemuste prisma läbi. Huvitav, et nägemine on niivõrd oluline – koguni 70% meie keha tunderetseptoritest on koondunud silmadesse! Nii võib öelda, et just nägemismeelel on maailmaga suhtestumisel ja suhtlemisel keskne roll.

Ka kunstis võib reaalsust kujutada nii, et silmaga vaadates ei oskagi kujutatul ja tegelikkusel vahet teha. Eelmise sajandi lõpukümnenditel tekkis kunstis selline vool, mis kujutas meid ümbritsevat äärmiselt tõetruult. Neid maale vaadates võib tekkida illusioon, et tegu polegi maaliga. Illusioonimeistritest vestlesimegi kunstiajaloolase Kädi Talvojaga hiljuti toimunud T-õhtul, mis oli pühendatud nägemismeelele. Kädi Talvoja näitas meile pildimaterjali abil selle kunstivoolu esindajate töid, mida nimetatake hüperrealismiks. Võimalik, et oled kuulnud hoopis nimetusi nagu fotorealism, super-realism, radikaalne realism, uusdokumentalism, slaidimaal – need kõik tähistavad sedasama kunstivoolu. Kuid tegelikult on selliseid illusioone tekitavaid maale loodud varemgi:

Üks kunstiajaloo levinumaid legende räägib loo kahe vana-kreeka kunstniku – Zeuxise ja Parrhasiose – maaliduellist. Väga hinnatud kunstnikena soovisid nad lõplikult paika panna, kumb on parim. Korraldatigi võistlus. Neile anti maalimiseks ühe hoone seinapinnad nõnda, et nad töötaksid lähestikku, kuid teineteise tööd ei näeks. Finaalipäeval saabus rahvas otsustama. Kõigepealt eemaldas oma maalilt kardina Zeuxis. Ta oli maalinud puuviljavaagna. Tõsi, see oli teostatud suurepäraselt, aga siiski… puuviljavaagna. Rahva pettumus aga lahtus, kui vaagnale püüdis lennata lind, et viinamarja näpsata. Põrganud vastu seina, kukkus illusiooni pettuse ohvriks langenud linnuke surnult maha. Järgnesid rahva ovatsioonid. Zeuxis oli oma võidus juba üsna kindel. Ülbelt nähvas ta Parrhasiosele: “Noh, vaatame ka sinu maali. Tõmba kardin eest!” “Ma ei saa”, vastas too. “Nonoh, võiksime su töö ju ikka üle vaadata”, vastas Zeuxis, varjamata võidujoovastust. “Ma ei saa, sest kardin on maalitud”, vastas Parrhasios. Seekord langes pettuse ohvriks illusioonimeister ise ja see sai otsustavaks. Parima maalija tiitel läks Parrhasiosele.

Kädi Talvoja näitas meile arvukalt hüperrealistlikke maale ja rääkis eesti hüperrealismi nüanssidest. See kunstivool tekkis USAs 60ndatel aastatel, Euroopas leidis pinnast aga alles 70ndatel. Tõnu Virve „Tort“ (1971) oli esimene eesti hüperrealistlik maal. Hüperrealistliku kunstiga ei kaasnenud mitte ainult uudne stilistika, vaid ka teist laadi motiivid ja teistsugune vaatlemisprintsiip. Iseloomulikud olid lavastuslikkus, detailsus, fookusemängud, valguse peegeldused ja murdumised, kontrastsus, distantseeritus ehk püüdlikult objektiivne hoiak. Hüperrealistide (ehk fotorealistide) üheks peamiseks argumendiks on nähtavaks tegemine. Maalide motiivideks on tihti valitud fragmendid banaalsest argikeskkonnast, millega puututakse küll igapäevaselt kokku, kuid millest vaadatakse üle või läbi. Hüperrealistlikud maalid moodustavad tänu reportaažlikkusele ja päevakajalisusele põneva mosaiigi Eesti oludest 1970.− 1980. aastatel. Tallinna koolkond kajastas peamiselt linna konteksti. Selle esindajateks olid Ando Keskküla, Jaan Elken, Urmas Pedanik, Lemming Nagel jt.

Ando Keskküla. Tallinna sadam lõpetamata meremaaliga. 1980-1981. Osa triptühhonist. Õli, lõuend.

Tartu maalijad Miljard Kilk ja Ilmar Kruusamäe (tema teine mina Viljar Valdi), Rein Tammik  tõid oma maalidesse puändikad jutustused ja groteski. Tartu maalijate tööd on üldse pingelises dialoogis tollaste kultuuri märksõnadega.

Ilmar Kruusamäe. Legend. 1980. Õli, lõuend.

Sel silmaringi laiendaval õhtul rääkisime ka muudel kunstiga seotud teemadel. Jutuks tuli nii eesti kunstniku elu-olu kui ka loomemajandus. Igatahes saime sel õhtul oma nägemismeelele ja vaimule turgutust. Kädi Talvoja teritas me nägemismeelt uute põnevate vaatenurkade abil – suur tänu talle selle kunstiõhtu eest ja edu doktoriõpingutes! Jah, reaalsus võib olla täitsa huvitav ja ehmatav, kui see on kunstnike poolt lõuendile kantud. Ja illusioonid päris ilusad… :)

Moonika King

PS järgmine T-õhtu toimub 20. aprillil ja siis on teemaks maitsmismeel. Loe lähemalt siit.

Advertisements
No comments yet

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: