Skip to content

Pühadeks

24. apr. 2011

Kevadine aeg on täis taassünni imesid. Külma katte alt vabanedes hakkavad kõikjal looduses jälle elumahlad voolama. Päikese paitus annab rohelusele julgust taas oma „ninaotsad“ välja pista – kas siis mullast võrsudes või pungadest paisudes. Elu avab end ja avastab vabaduse avarused. Kuidas sel ajal looduses kõik muudkui muutub, seda tunneme puhkemisekuul (st aprillis) ka omal nahal. Talvisest külmast ja pimedast tingitud endassetõmbumine asendub nüüd kevadise kerguse ja suhtlemissooviga. Meie meeled toidavad end samuti looduse ilmutustest – lindude sädistamisest, lilleõite puhkemisest, päikeseküllastest päevadest. Ja just sellesse aega kuuluvad pidustused, millega tähistatakse seda taaspuhkemist.

Muna on üheks taoliseks iidseks sümboliks, mis on paljudes loomismüütides elu alguse märgiks. Ka soome mütoloogias on kõiksus tekkinud seitsmest munast, millest kuus olid kuldsed ja üks rauast. Nende ülemisest koorepoolest sündis taevas, munakollasest päike, munavalgest kuu ning ülejäänud koore osadest tähed ja pilved. Rauast munast tekkis aga äikesepilv. Üks teine legend räägib aga, et aegade alguses sünnitas Suur Jumalanna ilmamuna. Ta soojendas seda oma rindade vahel ja lasi sel valmida aastatuhandeid. Kui munakoorde tekkisid esimesed praod, võttis Jumalanna selle õrnalt oma kätte ja asetas Suurde Pimedusse. Seal purunes koor ning sündiski meie maailm koos pinnase, vee, loomade ja taimedega. Ja munakollasest sündis päike. Ning selleks, et inimesed seda suurt sündmust mäletaksid, sünnivad maailma vanimate loomaliikide järglased ka täna veel munadest.

Kristlikus läänemaailmas tähistatakse kevadisel ajal ülestõusmispühi, mis märgivad elu võidukäiku surma üle. Ka kristluses on ammustest aegadest olnud munadega seotud tavasid – muna kinkimisega tunnistati Jeesuse ülestõusmist. Kuid värvitud munade kinkimise komme kevadpühade ajal on olnud juba kaua enne kristluse teket. Kristlik maailm võttis selle kombe arvatavasti üle keldi-germaani Ostara-pühadelt. Ostara oli keldi kevadejumalanna ja tema nime tähenduseks peetakse „maa eostamine kevadel“. Seega on sünd ja looduses elu tärkamine (ning selle märkamine!) olnud peamised ajendid erinevates maades kevadisteks pidustusteks. Meie maal on iidsetest aegadest tähistatud ennekõike kevad- ja munadepühi (vaata ülevaadet meie tavadest siit): muna on elu ja õnne seeme ning munadepühal tehtust kasvab välja järgmiste kuude õnn. See on murranguaeg, mil tehtust või tegemata jäetust sõltub inimese, tema lähedaste ja majapidamise hea käekäik.

Niisiis, kevade- ehk munadepühad juhivad me tähelepanu elu sünni imele – selle üle tasub imetledes ning imestades rõõmu tunda. Kuid muna on habras ja sümboliseerib ka seda, et elu on midagi väga õrna. Et õrnast munast elu välja kooruks, on vaja soojust ja armastust. Kevadpühad ongi kutse sulle: „Ava end elu imedele! Imetle puhkemist ja sündi! Hoia seda õrnust!“…

Rõõmsaid pühi ja lustilist kevadet!

Moonika King

Advertisements
No comments yet

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: