Skip to content

Tühjade kätega

23. dets. 2011

Foto: Marge Nelk

On aeg, mil oodatakse kingitusi. Või vähemalt arvatakse, et sel ajal ilma kingituste (no ikka selliste käega katsutavate ja kallimat sorti) ostmise ja valmistamiseta ei saa kohe kuidagi. Et on nagu traditsiooniks.

Kuid kas tõesti peab seda mängu kaasa mängima, kas on vaja selle kingimaaniaga kaasa minna? Mulle isiklikult ei paku see igatahes midagi. Ma lähengi kallite inimeste juurde täiesti tühjade kätega. Peamine on – ma lähen. Lähen, et olla nendega. Et rääkida juttu meist endist ning maast ja ilmast. Et istuda koos pidulaua ümber, lasta endal nendel argisematest pisut parematel roogadel hea maitsta. Ja mind valdab lihtne õnnetunne – pühaliku ja hingesoojendava küünlavalguse embuses.

Mulle meenus üks lugu kirjanik Rainer Maria Rilkelt. Kui Rilke elas Pariisis, läks ta tihtipeale üle väljaku, mille ääres istus üks kerjusnaine. See naine istus seal alati ühe ja sama koha peal, mitte kunagi ei tõstnud ta oma pilku, mitte kunagi ei näidanud ta ka mingit palumise või tänamise märki. Rilke ei andnud kerjusele kunagi midagi, aga tema prantslannast saatja viskas naisele ikka ja jälle mõne mündi. Ühel päeval küsis prantslanna imestunult, et miks Rilke midagi ei anneta. Rilke vastas: „Me peame kinkima ta südamele, mitte ta käele.“ Mõne päeva pärast võttis Rilke kaasa ühe valge roosi, asetas selle kerjusnaise väljasirutatud käele ja hakkas edasi minema. Kuid juhtus midagi ootamatut: naine tõstis pilgu, nägi andjat, tõusis vaevaliselt oma kohalt, puudutas võõra mehe kätt, suudles seda ja läks roosi käes hoides oma teed. Nädal aega polnud kerjusnaist kusagil näha ning koht, kus ta varem oli kerjanud, jäi tühjaks. Kaheksa päeva pärast aga ilmus naine taas välja ja istus jälle oma harjumuspärase koha peal. Ta vaikis endiselt ja tema vajadusest andis tunnistust vaid väljasirutatud käsi. „Millest ta küll kõik need päevad elas?“ küsis prantslanna. Rilke vastas: „Roosist…“.

Roos on peamine! Ehk õigemini see, mida roos sümboliseerib, see, mida roosiga endast antakse … killuke südamesoojust ja ilu. Tühjade kätega olemine või külla minemine ei ole tegelikult midagi taunimisväärset. Oluline on see, millise meelsusega minnakse ja mis südames on. Soojust ja rahu täis süda on suurim kingitus. Ja kui käed on tühjad, siis on ruumi kõige olulisemale – siis saab paremini kallistada! :)

Meeldivaid pühi!

Moonika King

Advertisements
No comments yet

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: