Skip to content

Jäljed, mis jäävad

12. aug. 2011

Foto: Mait Jüriado

Oli kord üks isa, kellel oli kaks poega. Ta oli juba vana ja põdur ning mõtles oma elu üle järele. Seejuures hakkas ta kahtlema, kas tal üldse ongi oma poegadele midagi olulist eluteele kaasa anda. Ta juurdles selle küsimuse üle päeval ja ööl.

Siis kutsus ta pojad enda juurde ja andis neile ülesande: „Mu pojad, ma armastan teid väga. Aga õige pea lahkun ma siitilmast ja mu jäljed haihtuvad. Teie aga minge laia ilma ja jätke sinna endast jälgi ja märke!“

Pojad asusidki teele. Vanem poeg ehitas oma tee peale kividest torne, lõikas puutüvedesse tähismärke ja kaevas auke. Noorem aga vestles inimestega, kellega oma teel kohtus, aitas neid jõudumööda ja pidutses koos nendega. Vanem poeg heitis nooremale ette: „Mina raban tööd teha ja teen märke, nagu isa meil teha käskis, sina aga lihtsalt veedad koos inimestega aega!“

Mõne aja pärast asusid nad kodu poole tagasi minema. Teel koju kohtusid nad inimestega, kes tundsid noorema poja taasnägemise üle suurt rõõmu. Nad kutsusid teda enda poole sööma ja pidutsema. Vanem poeg aga ei leidnud enam enda tehtud märke ja tähiseid. Paljud kividest laotud tornid olid laiali kantud, enamus puid, kuhu ta oli märgi sisse lõiganud, maha langetatud, ja tema kaevatud augudki kinni aetud.

Isa juurde naasnuna pajatasid nad oma reisist ja tegemistest. Vana mees lausus neile: „Te mõlemad püüdsite endast jälgi ja tähiseid maha jätta. Sina, mu vanem poeg, töötasid kõvasti. Kuid sinu märgid on juba kadunud…“ Seejärel pöördus ta noorema poja poole: „Kuid sina jätsid jälgi ja märke inimeste südametesse. Need jäävad püsima.“ Ja ta võttis mõlemad pojad oma embusesse.

Moonika King

Silmarõõmud

6. juuli 2011

Mina, kes ma olen pime, saan nägijatele vaid südamele panna ühte: rõõmustage, rõõmustage selle maailma tuhandeilmelise ilu üle, mis te meelte kaudu end teile ilmutab! /Helen Keller/

Elule ei ole vaja esitada ülemääraseid nõudeid, vaid avada end hetkedele, mis toovad rõõmu ja tänulikkust. Kui ma seda usinasti ei harjuta, ei suuda ma parimateski tingimustes anduda rõõmule. /Toomas Paul/

Väikeste sammude kunst

15. juuni 2011

Ma ei palu ei imesid ega visioone, mu Jumal, vaid jõudu igapäevaseks eluks. Õpeta mulle väikeste sammude kunsti!

Muuda mind leidlikuks ja nutikaks, et oskaksin argitoimetuste juures õigeaegselt märgata oma tunnetusi ja kogemusi.

Anna mulle kindel käsi, et jaotaksin oma aega õigesti. Kingi mulle head vaistu, et oskaksin eristada tähtsat teisejärgulisest.

Lase mul tunnetada, et unistused ei aita edasi, ei mineviku ega tuleviku suhtes. Aita mul parasjagu käsil olevat teha kõige paremal moel ja tajuda praegust tundi kui kõige olulisemat.

Hoia mind naiivse usu eest, et elus peab kõik kergesti minema. Kingi mulle kainet mõistust, et raskused, madalseisud, ebaõnnestumised, tagasilöögid kuuluvad enesestmõistetavalt elu juurde – nende läbi me kasvame ja küpseme.

Meenuta mulle seda, et sageli streigib süda mõistuse vastu. Saada mulle õigel hetkel keegi, kellel on julgust mulle armastuses tõde öelda.

Sa tead, kui väga me vajame sõprust. Tee nii, et oleksin vääriline selleks kõige kaunimaks, keerulisemaks, riskantsemaks ja õrnemaks elu kingituseks.

Anna mulle piisavalt fantaasiat, et saaksin õigel silmapilgul pakikese headust (kas sõnadega või sõnadeta) õiges kohas ära anda.

Tee minust inimene, kes sarnaneb sügaval triivivale laevale, et ulatuda ka nendeni, kes on täiesti „põhjas“.

Säästa mind hirmu eest, et võiksin elu endast mööda lasta. Ära anna mulle seda, mida ma soovin, vaid seda, mida ma vajan.

Õpeta mulle väikeste sammude kunsti!

/Antoine de Saint-Exupéry/

Fotokonkurss: Suvine tasakaal

1. juuni 2011

Taevasseronija (Basel, CH). Foto: M. King

Suvel võib looduses jm leida igasuguseid huvitavaid tasakaalu-hetki. Tuleb vaid märgata… ja kui meie fotokonkursil osaleda soovid, siis muidugi ka õigel hetkel klõpsu teha :) Milline võiks olla suvine tasakaal? Näita seda meile!

Fotokonkursil osalemise tingimused:

1.      Konkurss toimub ajavahemikus 1. juuni – 31. august 2011.

2.      Iga osaleja võib esitada kolm teemaga seotud fotot. Fotod peavad olema JPG-formaadis, pildi maht ei tohi olla suurem kui 1,4 MB. Pildid ei tohi olla töödeldud (Photoshop jms).

3.      Fotode juurde palume lisada autori nime, pildi pealkirja (võib ka paar rida teksti olla) ja autori e-posti aadressi. Konkursist osavõtja vastutab enda ja piltide kohta esitatud andmete õigsuse eest ja kinnitab, et on konkursile saadetud piltide autor.

4.      Fotod palume saata aadressil: info.tasakaal@gmail.com

5.      Fotokonkursile laekunud fotosid hindab professionaalsetest fotograafidest ja MTÜ Minu Tasakaal esindajatest koosnev žürii. Tööde puhul hinnatakse kunstilist taset, teemaga haakuvust ja kujutatu omapärasust.

6.      Fotod avalikustatakse Tasakaalu Facebooki lehel. Seal on võimalik rahval neid ka hinnata, mille põhjal anname välja ka rahva lemmiku eriauhinna.

7.      Võidutöö ja rahva lemmiku autorite nimed avaldame 10. septembril MinuTasakaal Blogi lehel ja Tasakaalu Facebooki-lehel. Võitjatega võtame ühendust 7 päeva jooksul.

8.      Auhinnaks on Tasakaalu-pakett, milles leiad tasakaalustavat-turgutavat nii kehale, hingele kui vaimule. Sisaldab muuhulgas nii raamatupoe kinkekaarti kui ka vabapääset 3-le MTÜ Minu Tasakaal poolt korraldatavale üritusele. Rahva lemmikuks hinnatud pildile on auhinnaks samuti väiksem Tasakaalu-pakett.

9.      Fotokonkursiga seotud lisaküsimused palume saata: info.tasakaal@gmail.com

Häid klõpse! :)

Moonika King

Katsu terviseks!

26. mai 2011

Alar Krautman

Tahad, ma katsun sind? Või eelistad hoopis triikimist? Võin sind ehk natuke mudida ja mutsida? … Katsumine, triikimine, mudimine, mutsimine, tasumine ja kloppimine võivad tõepoolest head teha, usu mind! Tegu pole millegi piinarikkaga, vaid vastupidi – kõik need nimetatud tegevused mõjuvad hästi nii ihule kui hingele. Kui seda õigesti ja südamega teha. Eilsel T-õhtul saime seda omal nahal kogeda. Nimelt oli seekord teemaks kompimismeel ning meie esivanemate massaaživõtetest ja eesti pärimusmeditsiinist oli rääkima tulnud Eesti Pärimusmeditsiini Ühingu eestkõneleja ja Lahemaa Tervisekooli juhataja Alar Krautman. Tema juba teab, kuidas need asjad vanasti käisid! Ja tema jagas ka meile tarkusi, kuidas me ise saaks endale head teha.

Võib-olla sa mäletad, kuidas su vanaema palus sul oma kaelasooni mudida? Või vanaisa ägas mõnusalt, kui peale rasket tööpäeva keegi tema selga triikis ja kloppis? Eesti vanarahvas teadis, mis on hea ja kuidas seda teha. Neid niinimetatud massaaživõtteid praktiseeriti perekonnas ja see kuulus täiesti loomulikult argipäeva juurde. Muidugi oli ka toona kogukondades „spetsialiste“ ehk siis teadjaid, kes olid mudimisele jm spetsialiseerunud. 18.-19. sajandist on näiteks teada, et Viru-Jaagupis tegutses Vedru-Leenu, kes oskas reumat ravida. Muhumaal oli väekas mees Korja-Madis, kes ravis erinevaid haigusi ja pani käsi peale. Igasugustele nikastustele oli aga spetsialiseerunud Vana-Tiidu. Virkadeks kutsuti neid, kes taimedega ravisid ja kui keegi kävi lumbumas, siis oli ta nõia juurest abi otsimas käinud.

T-õhtul osalejad

Meie esivanemate ravikunst (loe: eesti pärimusmeditsiin) on alati kuulunud meie rahva olemise juurde, nagu meie olemise juurde on kuulunud ka regilaul, rahvatants, talgud, hiied, ilmavaatlus jm. See kõik on seotud maailmapildiga, kus aktsepteeritakse ka seda, millest aru ei saada. Asjad lihtsalt on.  Ja toimivad. Tänapäeval on arusaamad muutunud: kõik peab olema mõistetav ja mõõdetav ja järgiproovitav – ainult see on tõene, ainult selline on meie maailm. Kas ikka on? … Meie esivanemad suhtusid elusse teistmoodi, nende jaoks oli kõik hingestatud, nad uskusid kogemusi ja jagasid seda elutarkust oma järeltulijatele. Nad olid kogenud, et katsumine (loe: massaaž) teeb head. Kuid nende ravikunsti-arsenalis oli mitmesuguseid abivahendeid:

  • Kõik looduses leiduv võib olla ravim! Ravida võib kõigega – tule, vee, mulla, taimede, loomadega jne. Tuleb vaid teada, kuidas.
  • Saun ja taimeravi. Saun on olnud meile nii elu- kui ka ravikohaks. Sageli kasutati ka pealepuhumist, millega anti ravile veel juurde oma hingejõudu, aga vahel lausuti ka sosinal neid loitsusõnu, mida abivajaja kuulda ei tohtinud.
  • 19. sajandil olid levinud igasugused verelaskmise vormid, pandi verekuppe, kasutati ka kupukirvest, lasti aadrit (nt peavalude, hambavalude, seljavalude korral – alati spetsiaalsest kohast), kasutati ka soonelõikamist.
  • Loomad ja putukad: kasutati sipelgaid, mesilasi, rästikuid, kaane. Praeguseks on kahjuks eesti kaani järjepidevus hakanud kaduma ja meie looduslikes vetes ravikaane peaaegu et enam polegi.
  • Sõna ja hääle kasutamine. Sõna jõudu pidasid meie esivanemad väga oluliseks, ka näiteks igapäevaelus peeti oma lubadustest kinni jne. Lausumised, loitsimine, riitused ja palved on saatnud eestlasi iidsetest aegadest peale.
  • Käelised raviviisid ehk siis meie mõistes ennekõike massaaž, aga ka käte pealepanek ja väe korrastamine. Sellel valdkonnal me T-õhtul pikemalt peatusimegi.

veskikivi võte

Olgu, ma küsin siis veelkord: „Tahad, ma katsun sind?“ Aga kuidas? Kätega teise inimese kallale minemine nõuab teadmist ja kogemust, kui sa tahad talle head teha. Igal meist on ju oma personaalne ruum ja igaüks reageerib puudutusele. Me teeme instinktiivselt vahet, milline puudutus meid häirib. Juba iidsetest aegadest on meie ajaloolisse mällu talletunud, et puudutus võib tähendada kas rünnakut või paaritumissoovi ning puudutus võib olla kas ohtlik või ohutu. Õlale patsutamine teeb meile enamasti head, aga pea ja selja katsumisega tuleb ettevaatlik olla. Käe puudutamine on tavaliselt märguanne, et tahan sinuga kontakti, tahan sinuga suhelda. Oluline on ka, kuidas puudutatakse – kas see on õrn paitus või muljumine või koguni löökvõte. Ka massaažis võib inimene kogeda nn hakkimis- ja klobimisvõtteid rünnakuna, seega tuleb eelnevalt rahulikult, aeglaselt ja rütmiliselt alustada, et inimene tunneks, et see on ohutu. Alar Krautman rõhutas, et on küll massaaživõtteid, mida saab õppida, aga kõige parem asi on soe ja pehme käsi. Lihtsalt. Kui sa tahad iseendale või oma lähedasele head teha, siis polegi mingeid trikke vaja. Muidugi, kui sa tahad ravitsejaks saada, siis on vaja ka teadmisi ja kogemusi. Siis peab teadma ka massaaži etappe (näit alguses „rajalt maha võtmine“ ehk argielust välja lülitamine, siis soojendavad puudutused, vajutuse, venitused jm ning lõpuks taas „raja peale tagasi aitamine“). Ja tuleb teada ka seda, et mutsimine ja triikimine pole soovitatav ägedate põletike, kõrge vererõhu, raskete organite kahjustuste, kasvajate, joobe ja mädakollete puhul.

T-õhtul osalejad

Igatahes oli see teemaõhtu koos Alar Krautmaniga äärmiselt inspireeriv ja äratas huvi eesti pärimusmeditsiini edasi uurima. Enese eest hoolimisel tasub kindlasti arvestada meie esivanemate tarkusega ning kasutada nende võtteid ja toiminguid, et oma elujõudu turgutada. Tõesti saab just lihtsate, loomulike, looduslike vahenditega aidata iseennast ja oma lähedasi – tuleb vaid usaldada ja vastutada. Just seda Alar Krautman meid tegema julgustaski ja me soovime talle südamest jaksu ja rõõmu sellise vajaliku valdkonna edendamisel nagu seda on eesti pärimusmeditsiin. Aitäh, Alar!

Moonika King

Rohevägi

23. mai 2011

Mõne nädala eest muutus midagi. Kapitaalselt. Paari päevaga sai siinsetel laiuskraadidel raagus ja tolmusest  vaatepildist taas roheline maailm. Nüüd juba kõikjal voogav roheline värv ei ole mitte ainult silmarõõmuks, vaid selles looduses toimunud muutuses on muudki. Selles on väge! Roheväe võimsust tunnen ma iga oma ihukarvaga iga päev. Rohevägi muudab elusamaks! Kevadine õrn, värske rohelus mõjutab mu elumahlasid – ma tunnen, et minuski on taas rohkem elujõudu ja elutahet. Iga rohulible mõnuleb päikese paituses, iga puul puhkenud pung hõiskab sooja tuuleiili õrnas embuses ja just selles roheluses on nähtavaks muutunud looduse kirglik elusoov. Rohevägi kutsub avali kätega meid kõiki enda rüppe! Õitemere kallistuses tunneme, kuidas see vägi läbistab meid pealaest varbaotsani, äratab meid üles talvisest tardumusest ja annab meile uue, värske hingamise.

Ka keskajal elanud Bingeni Hildegard räägib roheväest ehk viriditas’est (sks k Grünkraft, grünende Lebenskraft, Lebensgrüne). Seda mõistet võib leida tema ravikunstis ja loodusõpetuses, tema lauludes ja ka eetikas. Viriditas on tema arvates vägi, mis toimib kosmoses, looduses ja inimeses. Selle väe paremaks mõistmiseks võib tuua analoogia meile kõigile bioloogiatunnist tuttava taimede fotosünteesi õpetuse. Selle järgi on rohelisel loov vägi, mis muudab päikesevalguse taimele/organismile eluks vajalikuks energiaks. Fotosünteesis toimuv ainevahetusprotsess on äärmiselt oluline, see on elu eksisteerimise eelduseks: taim saab valgusest energia kaudu uue kvaliteedi. Analoogselt võib öelda ka viriditase kohta, et ka inimese saab viriditase läbi parema kvaliteedi. Aga kuidas? Hildegardi arvates on viriditase alge väljaspool inimest ja loodust, see tuleb salapärasel moel jumalikust sfäärist. Me ise ei saa seda väge nupulevajutusega sisse lülitada, samamoodi, nagu me ei saa mõjutada ka päikese kulgemist ja toimet. Arvatavasti väljendabki Hildegard viriditasega eluvärskust ja looduse väge, aga ka inimese hingelist värskust, sügavat vaimsust ja elujõudu üleüldse. Viriditas on ühest küljest looduses ja inimeses toimiv jumalik vägi, teisalt on see aga lähedalt seotud inimese enda eluhoiakuga, voorustega. Hildegard on kaunilt lausunud: „Kui aga inimene loobub vooruste viriditasest ja jätab end hoolimatuse kõrbesse, nii et tal pole enam elumahlasid ega heade tegude viriditast, siis hakkavad kaduma ja kuivetuma ka tema hingejõud.“ Sellepärast tulebki viriditast endas pidevalt „toita“ selliste vooruste nagu alandlikkuse, kannatlikkuse, halastuse ja armastuse abil. Nende abil saab nõrgenenud viriditast taas turgutada. Hildegardi arvates  on meil tänu viriditasele täisväärtuslik ja rõõmus elu ning viriditase loova väe toimel oleme me tasakaalukamad ja elusamad. Kas pole huvitavad ja ka aktuaalsed need kaugel ajal elanud targa naisterahva mõtisklused? …

Käes on aeg, mil tasub roheväel endas vahetult mõjuda lasta. Metsad ja aasad kutsuvad meid. Nad kutsuvad meid rõõmu ammutama, keha turgutama ja hinge hellitama. Hermann Hesse on kirjutanud: „Ma tahaksin õpetada inimesi maa südamelööke kuulma, võtma osa terviklikust elust, unustamata tungeldes oma väikseid saavutusi, seda, et me pole jumalad, me pole end ise loonud, vaid oleme maa lapsed, maa ja kosmilise kõiksuse osad. Ma tahaksin meenutada seda, et sarnaselt poeetide lauludele ja meie öistele unenägudele on ka jõed, mered, rändavad pilved ja tormid selle igatsuse sümbolid ja kandjad, mis laotab laiali oma tiivad maa ja taeva vahel ja mille eesmärk on kindel teadmine kõige elava kodanikuõigusest ja surematusest.“ Jah, me oleme osake loodusest, osake loodust. Ja kõige ehedamalt saab seda tunnetada roheväel endas toimida lastes, hoolides ja hoides.

Moonika King

Mis on tasakaal?

9. mai 2011

„Ta oli täiesti endast väljas“, „jälle langes ta liialdustesse“, „totaalselt must-valge mõtlemisega tüüp!“ … need on ehk paar võimalikku väljendust inimese kohta, kes on tasakaalust väljas. Kuid mismoodi näeks siis välja tasakaalukas inimene? Kuidas väljendub tasakaalukas eluviis? Või üleüldse: mis on tasakaal? Eks niipalju kui on inimesi, on ka arusaamu. Kuid just SINU arusaam huvitab meid ja sellepärast uurisimegi eelmisel nädalal toimunud Vabatahtlike Messil meid külastanud inimestelt: „Mis on sinu jaoks tasakaal?“ Oli näha, et sellele vastamine polnudki esimese ropsuga nii lihtne ja nõudis natuke mõtlemisaega … Vastajaid oli algklasside juntsudest eakate daamideni ja mõnele neist langes osaks ka loosiõnn (kuus õnnelikku said vabapääsmed meie üritustele). Siin need arvamused nüüd on:

Tasakaal on …

… selgus oma kohast siin maailmas.

… ühtne.

… vaimu ja hinge komfortne koosolemine.

… parim võimalus kaitsta ja anda tee oma templile, mida varitsevad paljud ohud, et saaks kergemini ja rahulikult hingata.

… kui 7 jalaga sebra suudab saavutada kõndides kindluse.

… harmoonia.

… kui vasak ja parem on võrdsel tasemel.

… elamine enese rahus.

… näiteks olukord, kui hea ja halb on võrdsed.

… see tunne ja olemine, mis on selge, tõene ja vaba piirangutest, hoiakutest, uskumustest, hirmust, valust… Tasakaal peaks enne olema sees, siis peegeldub ta ka kõiges muus ja olemises – suhtumises iseendasse ja ümbritsevasse.

… hingerahu.

… see, kui inimene on tasakaalus oma keha, hinge ja vaimuga.

… see, kui inimene on rahulik ja tal on hea olla ja hea tuju. Ta on kõigega rahul.

… naised, süda, galil, pasi, noored kotkad, söök.

… looduse tasakaal, et kõike poleks liiga ja kõike pole liiga vähe.

… hingerahu.

… siis, kui kaks jalga on tugevalt maas.

… vaimne heaolu.

… 0,21 g.

… vaimne ja hingeline, samuti kui aitad teisi, seega saavutad ka ise tasakaalu.

… täiuslikkus, vabadus, hea.

… hingerahu seisund, mille poole inimene püüdleb mitmeid eneseabi võtteid kasutades.

… see, kui hing on rahul.

… on siis, kui hinges on rahu ning kohtuvad nii vaimne kui füüsiline üksmeel.

… rahu iseenda, Jumala ja teiste inimestega.

… asja mõte!

… reibas astumine.

… rahulolu iseendaga, armastades iseennast sellisena nagu oled, armastada inimesi enda ümber ja elu just sellisena nagu see on. Tingimusteta.

… keha ja vaimu koostöö.

… see, kui saad iseendaga hästi läbi ja sul on olukorrast hoolimata võime oma isiklikku õnne luua.

… seisund, mis eksisteerib, kui ollakse nii hingeliselt, vaimselt, kui ka füüsiliselt iseenda ja keskkonnaga rahul, tuntakse rahulolu eluga.

… rahu ja õnn.

… hinge rahulolu.

… inimese rahulolu. Kui kõik tema sees on paigas ja tasakaalus, siis õhkub rahulolu ka väljaspoole.

… süsteemi püsiv olek.

… sisemine tunnetus ja tajude summa, mis annab rahulolu.

… hea asi!

… tee, mis viib keskelt läbi.

… jalgpall, tüdrukud, noored kotkad.

… inimese ja looduse koos olemine rahu ja vaikusega. Tasakaal on ka see, kui füüsiliselt ja ka vaimselt stabiilne.

… ühtsuse saavutamine iseenda ja maailmaga.

… iseenda leidmine.

… enesega rahulolu, enda hästi tundmine oma kehas ja keskkonnas.

… vaimse ja füüsilise tasakaal, kus inimene on täielikus rahus ja tunneb ennast hästi. See on rahulik keskkond.

… koostöö ja üksteise usaldamine.

… paigalseis.

… rahu keha ja vaimu vahel.

… sisemine hingerahu.

… kaks sama kaaluga asja näiteks kaalul.

… arvan, et enne tasakaalu on vaja väike kaos läbi käia. Eks alguses ongi kaalukausid erinevatel kõrgustel. Inimene hakkab otsima nende kausside vahel… noh, et nad oleksid samal tasemel. Siis saabub rahu, vaikus ja selgus. Tasakaal ongi vaikus… selgus… ja rahu. Nagu tasane vesi, mille põhja on näha.

… rahu südames ja hinges.

… tunne, et kõik on korras.

… vaimne rahu.

… inimese sisemise rahu kontrolli all hoidmine.

… kui mõistus, süda ja elujõud on kooskõlas.

… hinnangutest vaba OLEMINE.

… kui sa suudad seista.

… rahulolu. On nagu on. Ka halb on hea.

… see, kui 2 osapoolt on võrdses seisus.

… rahu, kõike on piisavalt, halba ja head.

… sisemine rahu.

… teha midagi, mida hing kõige rohkem armastab (minule on söögitegemine).

… siis, kui inimene seisab kahel jalal ja on tasakaal olekus.

… hingerahu.

Suurepärased mõtteavaldused, kas pole? Mõned märksõnad kordusid, aga oli ka üllatavaid vastuseid. Loodetavasti pakkusid need sulle meeldivat mõtteainet ja ehk ka äratundmisrõõmu. Tore oleks kuulda  sinu arvamust – mis on tasakaal? :) Võib-olla ajendasid need vastused sind endalt küsima ka seda, kus sinu elus tasakaal on? Ja kui seda peaks sinu arvates rohkem olema, siis ongi järgmine oluline samm uurida, kust ja kuidas seda tasakaalu leida? Väike vihje: ka meie ühistegevustest ja üritustest on võimalik tasakaalu-seemneid saada ;)

Moonika King