Joonistasin end lahti

21. veebruari “Terviselehes” ilmus vähihaigetele suunatud loovteraapiate projektiga seoses kirjutatud artikkel, mida pakume ka blogilugejatele lugeda:

„Me ei taha tunnistada, et oleme haiged. Meie ravi haiseb ja me ei kannata seda, et ise haiseme. Enamus vähihaigeid ei käi kuskil, on kodus ja jäävadki sinna. Kodudes istub väga palju haigeid, kes tuge ja turgutust vajaksid!“ räägib vähki põdev Leili[1]. Tõesti, üha rohkem on meie ühiskonnas inimesi, keda vaevab mõni raske pikaajaline tervisehäire. Kroonilise haiguse diagnoosi saamine tähendab, et sellega seonduvate vaevustega peab toime tulema terve järgneva elu. Suurema osa krooniliste haiguste jaoks (nagu reuma, diabeet, vähk jne) pole tänaseni veel sellist ravi leitud, mis neist täielikult terveks saada aitaks. Vaatamata suurtele edusammudele vähiravis pole sealgi mingit imerohtu leitud.

Haigusega toimetulek nõuab vähihaigelt aktiivset hoiakut. Vähihaiguse kulg on äärmiselt individuaalne ja seal ei saa midagi ette ennustada. See ebakindlus tekitabki haigestunule negatiivseid emotsioone. Meditsiinilise ravi kõrval on oluline ka haigestunu psühholoogiline toimetulek. On teada, et kehalistele valudele-vaevadele reageerib psüühika ning vastupidi – hingelised piinad mõjuvad alati ka kehale. Sügisel Eesti Vähiliidu juures toimunud loovteraapilises grupitöös osalenud Kaia on veendunud: „Ülemine pool on haiguse puhul ikka tähtis. Vaim ju juhib kõike.“ Seega saabki ka haige inimese elukvaliteedi kindlustamisel määravaks, kuidas ta häirivate teguritega toime tuleb, kuidas oma hinge eest hoolt kannab ja igapäevast elu koos haigusega meisterdab.

Võib-olla on raske sellega üksi toime tulla, ehk ei oskagi ise kuskilt otsast alustada ega oma vajadusi sõnastada. Siis võib abi leida nii nõustajatelt, aga ka näiteks loovteraapiatest. Loovteraapiad on Lääne-Euroopas üheks levinud teraapiavormiks, mis on integreeritud haiglate ja taastusraviasutuste juurde. Loovteraapiate nende mõju uuritakse ülikoolides teaduslike meetoditega. Eestis on olemas Loovteraapiate Ühing ja Eesti Muusikateraapia Ühing, mis ühendavad endas eriväljaõppe saanud spetsialiste (TLÜ kunstiteraapiate eriala).   Loovteraapiad kasutavad erinevaid mittesõnalisi vahendeid selleks, et pakkuda abivajajatele turvalist võimalust oma probleemide teadvustamisel, emotsioonide väljendamisel ja individuaalsete sisemiste ressursside leidmisel. Kõik loovteraapilised tegevused kohandatakse abivajaja vajadustele, võimetele ja oskustele. Loovtegevustega võib tegeleda nii grupis, kui ka individuaalselt. Loovteraapiate alla kuuluvad muusika-, kunsti- ja liikumisteraapia ning psühhodraama. Mingeid muusikalisi ega kunstilisi oskusi ega teadmisi pole nendes osalemiseks vaja. Loovteraapiates ei õpetata pilli mängima ega ka maalima, vaid usaldatakse end erinevate vahendite abil loovprotsessile. „See oli silmaga nähtav, kätega katsutav võimalus end meeldival õhtupoolikul välja elada,“ kinnitab grupitöös osalenud Leili. Seeläbi, et nii kannatused kui ka jõuvarud muutuvad loovtegevuste läbi nähtavaks-kuuldavaks, avanevad teed enesetunde paranemisele ja muutustele. Grupitööde eesmärgiks ei ole otseselt haiguste ravi, kuid nendes osalemine võib vallandada inimeses peituvaid tervendavaid potentsiaale. Leili räägib innukalt kunstiteraapia mõjust: „Inimesed üllatusid iseendas, tegid selliseid tugevaid pilte, et ahhetasid, mis kõik välja tuli. Värvid olid eriti mõjusad. Ja pärast koos rääkimine tegi ka head.“ Seega võib loovteraapiates osalemine olla tõhusaks täienduseks meditsiinilisele ravile.

Alates märtsikuust pakub MTÜ Minu Tasakaal koostöös Eesti Vähiliiduga vähihaigetele taas kunstiteraapilisi grupitöid Tallinnas ja Tartus ning Tallinnas igal esmaspäeval kell 18.00 ka muusikameditatsiooni (vt täpsemat infot www.tasakaal.net ), seda projekti toetab Hasartmängumaksu Nõukogu. Ka teistes Eesti linnades saavad huvilised teemapäevade raames loovteraapiatega lähemalt tutvust teha. Grupitöödes osalemisega õpivad vähihaiged iseennast ja oma olukorda aktsepteerima ja tunnustama, nad teadvustavad oma stressiallikaid ja leiavad endas sisemist jõudu nendega toimetulekuks. Grupis on võimalus teistega jagada haigusega seotud kogemusi ning leida seeläbi vastastikku tuge ja mõistmist. „See oli ka üks hea võimalus rääkida inimestega, kel samasugused mured. Ma nägin, kui erinevad me oleme ja kuidas me seda väljendame. Saime oma raskusi välja joonistada ja ka rõõmu leida,“ räägib Kaia. Sügisel kunstiterapeut Anu Roosilla juhendatud grupis osalenud kinnitasid, et see oli väga vajalik grupitöö. Osalenud hindasid nende juhendaja taktitundelist, delikaatset ja mõistvat lähenemist. Kaia leidis, et osaleks hea meelega sellises grupitöös edasi: „See annab nii palju, hirm läks üle, meil oli vabadus teha ja keegi ei häbenenud, saime kogeda uusi huvitavaid vaatenurki. See on üks väga hea moodus, saad olla justkui laps ja teha mida tahad – plätserdada värvidega, mätsida savi, pintslit taguda. Just selline läbi käte tegemine lasi vaimul vabaks saada. Ja see vabaks laskmine teeb head. Lõpuks ma tundsin: elan siin ja mul on kuradi hea olla!“

Moonika King

---

[1] Nimed muudetud.